Faktid, mitte meelitused samasooliste külgetõmbe kohta

Homoseksuaalsuse ja Teadusuuringute Erakorralise Komitee avalik kiri

Kergemeelsed väited geide elustiili kohta tuginevad harva teaduslikele uuringutele ― ja kui ka tuginevad, on uuringud nõrgad.

Kes sind aitavad: need, kes jätavad sulle tõe rääkimata või need, kes räägivad tõtt?

Esimesed võivad sinus parema enesetunde tekitada, sind rahustada ja meelitada, kuid tõde on armastavam. See aitab sul elada tervemat, õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.

Homoseksuaalsuse kaitsjad ja edutajad püüavad maha salata selle elustiiliga seotud teaduslikult dokumenteeritud tõsist seksuaalset lodevust, võimetust säilitada truusid suhteid, partneri ahistamist ning psüühilisi ja füüsilisi haigusi. Samuti räägivad nad inimestele, kes tunnevad tõmmet samasooliste partnerite poole (lühend SSA – samasooliste atraktiivsus), et “See on geneetiline,” “Te sündisitegi sellisena,” või veel enam, “Jumal tegi teid geideks.”

Kui homoseksuaalsus oleks geneetiliselt ettemääratud, oleks identsetel (st. identse geneetilise koodiga) kaksikutel põhimõtteliselt alati sama seksuaalne orientatsioon. Francis S. Collins, meditsiini- ja filosoofiadoktor, Rahvusliku Inimgenoomi Uurimise Instituudi (NIH) direktor, on aga kinnitanud, et tõenäosus, et homoseksuaalse meessoost isiku identne kaksik osutub samuti homoseksuaalseks, on ligikaudu 20 protsenti. See annab mõista, et igasugused võimalikud asjaga seotud geenid võivad tingida eelsoodumuse, ent mitte ettemääratuse.(1) Ühes olulises Austraalia kaksikute registri andmete analüüsil põhinevas uurimuses leiti, et kui ühel meessoost identsel kaksikul oli SSA, siis tõenäosus, et see on ka teisel, oli vaid 11 protsenti.(2)

SSA-ga inimestele öeldakse, et muutuseks ei ole lootust ning et püüd muutuda teeb nende olukorra ainult hullemaks. Terves reas uurimustes on aga leitud, et samasooliste atraktiivsus ei ole stabiilne seisund. Suurem osa neist, kes kogevad teismelisena SSA-d, leiavad et probleem on nende 25 eluaastaks ilma mingi sekkumiseta haihtunud.(3) Teraapia või vaimse nõustamise abil võib saavutada erineval tasemetel vabadust SSA-st.

Uuringud on kinnitanud teraapia kasulikkust.(4) Tõtt-öelda näitasid ühe spetsiaalselt SSA teraapia tagajärjel tekkivate kahjustuste dokumenteerimiseks kavandatud uurimuse tulemused, et hulk uurimuses osalenuid väitis end olevat teraapiast abi saanud.(5)

SSA-ga teismelistele öeldakse, et “kapist välja tulemine” lahendab nende probleemid. Tegelikult aga seab see nad ohtu. Hoolimata intensiivsest inimeste koolitamisest AIDS-i vältimiseks on teiste meestega vahekorras olevatel erinevas eas noortel meestel äärmiselt kõrge risk nakatuda suguhaigustesse, sealhulgas HIV/AIDS-i, takerduda alkoholi ja narkootikumide tarbimisse ja depressiooni.(6) Kondoomi-koolitus on selles ühiskonnagrupis läbi kukkunud. Kuigi õigesti kasutatud kondoomiga võib saavutada mõningase kaitstuse teatud suguhaiguste eest, on uuringutega leitud, et kõige enam ohus olev grupp ei kasuta iga seksuaalkontakti korral kondoomi. Narkootikumide ja kõrge riskiastmega seksuaalelu kombinatsioon on taassüüdanud suguhaiguste/HIV-i epideemia meestega vahekorras olevate meeste seas (lühend MSM – meestega seksuaalvahekorras olevad mehed).(7)

New York’i geiparaadil osaleja

Kuigi väidetakse, et homoseksuaalsus on inimese seksuaalsuse normaalne variant ja et SSA-ga inimesed on psüühiliselt sama terved kui ülejäänud rahvastik, on see üldistus uuringutega ümber lükatud. Hiljuti on neljas korrektse ülesehitusega uurimuses leitud, et SSA-ga inimestel esineb oluliselt sagedamini psüühilisi häireid, probleeme sõltuvusainete kuritarvitamisega ja suitsiidimõtteid, kui muul osal populatsioonist.(8)

Siis selgitavad geiaktivistid, et kõik need probleemid on põhjustatud ühiskonna negatiivsest suhtumisest, kuid need probleemid on täpselt sama levinud ka äärmiselt sallivates riikides, nagu Holland ja Uus-Meremaa.(9) Seega ei tohiks olla üllatav, et elades kooskõlas oma loomusega, oleme õnnelikumad ja tervemad. Ühiskonna süüdistamine tohutus hulgas raskustes, millega SSA-ga inimesed silmitsi seisavad, takistab enesest teadlikuks saamist ja tervenemist.

Uuringud näitavad, et soolise identiteedi häire lapsepõlves seab lapse SSA rajale. Samal ajal on homoseksuaalsuse kaitsjad ja aktivistid nende laste ravimisele vastu, kuigi sekkumisega saaks kõrvaldada lapseea isoleerituse, ärevuse ja depressiooni.(10)

Mitmel pool õpetavad kooliõpetajad lastele, et homoseksuaalne käitumine on geneetiliselt ettemääratud ja sama terve kui heteroseksuaalsed- ja abielusuhted. Homoseksuaalset eluviisi üles kiites ei esita need õpetajad teaduslikku tõde ning kooli juhtkond ja nõustajad mitte üksnes ei jäta neid eksitusi parandamata, vaid ei esita õpilastele ka faktilist informatsiooni selle elustiiliga seonduvate arvukate psühholoogiliste ja meditsiiniliste ohtude kohta.

Hiljuti on koolide juhtkonnad kutsunud korrale neid keskkooliõpilasi, kes keelduvad osalemast homoseksuaalsuse propageerimise üritustel või nende ürituste reklaamimises, samal ajal aga keelanud korraldada heteroseksuaalsust toetavaid üritusi.(11) “Geiabielu” propageerijad väidavad, et samasoolised suhted on samasugused nagu abielud ja väärivad seega kõiki abielu eeliseid. Kuid uuringutega on leitud ― ja aktivistid tunnistavad ―, et meessoost paaridelt on ebarealistlik truudust oodata.(12)

Samasooliste abielu propageerijad ütlevad kohtunikele ja seadusandjatele, et uuringutega on tõestatud, nagu ei oleks samasooliste paaride ja bioloogiliste abielus ema ja isa poolt kasvatatud lastel mingit vahet. Need uurimused, millele nad viitavad, on aga praktiliselt eranditeta nii seesmiselt kui väliselt mittevaliidsed (13). Mitmetel juhtudel on autorid ise oma uuringute tulemusi valesti esitlenud. Arvestades seda, milline massiivne hulk kirjandust dokumenteerib isa või ema puudumisest lastele tekitatud kahju, on valelik väita, et sihilikult ja ette planeerituna lapse emast või isast ilma jätmine last ei mõjuta.(14)

Geiaktivistid kasutavad oma teiste väidete toetamiseks viiteid, ent need, kes vastavaid materjale loevad, leiavad, et suurem osa nendest “uuringutest” põhineb tõsistel metodoloogilistel vigadel ja ülejäänud on tegelikkuses geiaktivistide väidetega vastuolus.(15) Kui SSA oleks tervislik ja normaalne, ei oleks homoseksuaalsuse kaitsjatel ja propageerijatel põhjust tõde väänata.

Samal ajal, kui tõde seisab jalul iseseisvalt, on moonutusi vaja kaitsta üha uute moonutustega. Homoseksuaalsuse aktivistid esitavad valesüüdistusi “vihkamises” ja moonutavad religioosseid õpetusi. Nad ignoreerivad tõde viha ja „vihkamise” kohta. Näiteks on uuringutes välja toodud homoseksuaalsetes suhetes väga sageli aset leidev partneri väärkohtlemine (16), kuid selle tõsise probleemi tunnistamise asemel püüavad aktivistid kasutada vihkamise kuritegusid puudutavat seadusandlust nende ahistamiseks ja karistamiseks, kes asetavad nende seksuaalse ja muu käitumise eetilisuse küsimärgi alla.

Kes tegelikult SSA all kannatavaid inimesi, lapsi ja perekondi aitavad: kas need, kes räägivad neile tõtt või need, kes püüavad tõde moonutada?

Allakirjutanud

Dean Byrd, PhD, President Elect of the National Association for Research & Therapy of Homosexuality (NARTH)

Michelle A. Cretella, MD, Board of Directors, American College of Pediatricians

Joseph Nicolosi, PhD, President of NARTH

Richard Fitzgibbons, MD, Scientific Advisory Committee, NARTH

Dale O’Leary, Author of “The Gender Agenda” and “One Man, One Woman”, co-author of “Homosexuality and Hope”

George A. Rekers, PhD, Distinguished Professor of Neuropsychiatry & Behavioral Science Emeritus, University of South Carolina School of Medicine

Robert Saxer, MD, President, Catholic Medical Association

Philip M. Sutton, PhD, Scientific Advisory Committee, NARTH

Gerard van den Aardweg, PhD, NetherlandsScientific Advisory Committee, NARTH

Joseph Zanga, MD, FAAP, FCPPast President, American College of Pediatricians

Viited

(1) Francis S. Collins (2006). The Language of God: A Scientist Presents Evidence for Belief, New York: Free Press, 260.

(2) John Michael Bailey, & M.P Dunne, N.G. Martin (2000). “Genetic and Environmental Influences Sexual Orientation and Its Correlates in an Australian Twin Sample: Personality Processes and Individual Differences,” Journal of Personality and Social Psychology, 78, 524-536.

(3) National Health and Social Life Survey (1994). In. E. O. Laumann, et al, The Social Organization of Sexuality: Sexual Practices in the United States, Chicago: University of Chicago Press, pp. 294-296); Nigel Dickson, C. Paul, P. Herbison, (2002). “Same-sex attraction in a birth cohort: prevalence and persistence in early adulthood,” Social Science & Medicine, 56, 1607-1615.

(4) Irving Bieber, et al. (1962). Homosexuality: A Psychoanalytic Study of Male Homosexuals, NY: Basic Books, 276; Robert Spitzer, (2003). “Can some gay men and lesbians change their sexual orientation? 200 participants reporting a change from homosexual to heterosexual orientation,” Archives of Sexual Behavior, 32 (5) 403-417; Glenn Wyler (April, 2004). “Anything but Straight: A Book Review,” NARTH Bulletin, 32- 45.

(5) Ariel Shidlo & Michael Schroeder, (2002). “Changing Sexual Orientation: A Consumer’s Report,” Professional Psychology: Research and Practice, 33 (3), 249-259.

(6) Gary Remafedi, et al (1991). “Risk factors for attempted suicide in gay and bisexual youth,” Pediatrics. 87 (6), 869-875.

(7) US Centers for Disease Control and Prevention (2004). HIV Testing Survey 2002, Special Surveillance Report Number 1: 1-26.

(8) David Fergusson, L. Horwood & A. Beautrais, (1999). “Is sexual orientation related to mental health problems and suicidality in young people?” Archives of General Psychiatry. 56 (10), 876-888; Richard Herrell, et al (1999). “A co-twin control study in adult Men: Sexual orientation and suicidality.” Archives of General Psychiatry, 56 (10), 867- 874; Susan Cochran & Vickie Mays (2000). “Lifetime prevalence of suicide symptoms and affective disorders among men reporting same-sex sexual partners: Results from NHANES III,” American Journal of Public Health, Vol. 90, (4) , 573-578; Theo Sandfort, et al (2001). “Same-sex Sexual Behavior and Psychiatric Disorders: Findings from the Netherlands Mental Health Survey and Incidence Study (Nemesis).” Archives of General Psychiatry, 58, 85-91.

(9) Sandfort (ibid); Fergusson. (ibid).

(10) Robert George & David Tubbs, “Redefining Marriage Away,” City Journal, (Summer 2004). Quoting “Queer Liberalism?” (June 2000), American Political Science Review; James Nelson (1982). “Religious and moral issues in working with homosexual clients,” in Gonsiorek (ed.), Homosexuality and Psychotherapy, NY: Haworth Press, 173.

(11) Allie Martin (May 15, 2007), “Calif. students pay price for refusing to observe pro-homosexual ‘Day of Silence’.” OneNewsNow.com.

(12) Kenneth Zucker & Susan Bradley (1995). Gender Identity Disorder and Psychosexual Problems in Children and Adolescents, NY: Guilford

(13) Robert Lerner & Althea Nagai (2001). No Basis: What the studies don’t tell us about same-sex parenting, Washington, DC: Marriage Law Project.

(14) George A. Rekers (2005). “An Empirically Supported Rational Basis for Prohibiting Adoption Foster Parenting and Contested Child Custody by Any Person Residing in a Household that Includes a Homosexually-Behaving Member,” St. Thomas Law Review, 18 (2), 325-424.

(15) Jeffrey Satinover (2005), “The Trojan Couch: How the Mental Health Associations Misrepresent Science.” Narth.com.

(16) Greenwood, G., et al. (2002). Battering Victimization Among a Probability-Based Sample of Men Who Have Sex With Men, Amer. J. Pub Health, 92 (12), 1964-69; Lisa Walder-Haugrad, Linda Vaden Gratch, & Brian Magruder (1997), “Victimization and Perpetration Rates of Violence in Gay and Lesbian Relationships: Gender Issues Explored”, Violence and Victims, 12, 173-184.

Artikkel avaldati originaalis rahvusvahelises uudiste- ja arvamusportaalis MercatorNet.