Teistsugune lugu samasoolisest vanemsusest

Dr Walter Schumm

Poliitiliste eneseõigustuste võidujooksus ignoreeritakse uurimusi, mis näitavad lesbi- ja geivanemsuse riske.

On kindel oht, et igaüht, kellel on gei- või lesbivanemsuse kohta midagi (ükskõik kui ettevaatlikult) öelda, mõistetakse parimal juhul valesti ja halvimal juhul jälestatakse. Sellest hoolimata on ülikooliprofessori missiooniks otsida uusi teid vanadele teemadele lähenemiseks, igasugustele ähvarduste vormidele vastuseismiseks ja kindlustamaks, et vastuoluliste teemade puhul käsitletaks erinevaid vaatenurki. Kuna rohkem kostab hääli, mis hüüavad kiitust end gei, lesbi, bi- või transseksuaalina  (GLBT) defineerivate inimeste vanemsusele, esitan siin alternatiivse, võimalik, et vähemuse vaate, mis keskendub mõnedele võimalikele ohtudele, mis seonduvad gei- ja lesbivanemsusega.

See on katsumusterohke ala. Ühe vihjena raskuste kohta mõelge näiteks sellele: kui rühm autoreid avaldas kolm artiklit (kaks neist isegi samas ajakirjas) andmetest sama grupi lesbidest vanemate kohta 1980-ndatel, siis kahte artiklit, mis teatasid soodsatest tulemustest, tsiteeriti 65 korda – võrreldes vaid kahe tsiteerimisega artiklist, mis teatas ebasoodsatest tulemustest. Teistel juhtudel oli uurimuse tsiteerimine kirjanduse suuremates ülevaadetes seda tõenäolisem, mida halvem oli uurimuse metodoloogiline kvaliteet.

Suure osa selleteemalise kirjanduse metodoloogiline kvaliteet on madal. Paljud uuringud ei ole kontrollinud, kas lesbide ja erisooliste vanematega  perede vahel esineb vanemahariduse ja per-capita sissetuleku suuruse erinevust. Sellest sõltumata on 2010. aasta veebruari ja juuni vahel mitte vähem kui kolmes artiklis leitud, et kaks lesbist ema võivad keskmiselt osutuda paremateks vanemateks kui erisoolised  vanemad (Biblarz & Stacy, 2010; Gartrell & Bos, 2010; Biblarz & Savci, 2010) – üsna vastuoluline seisukoht. Kuid endiselt on tõsiseid muresid.

Seksuaalne truudus

Uuringutest näeb järjest selgemini, et paljud lesbi-/geivanemad annavad oma versiooni püsisuhtest eeldusega, et petmine on vastuvõetav. Mõned uuringud osutavad, et geimeestel on stabiilsemad suhted vaid siis, kui petmine on lubatud. Michael Bettinger (2006) teatas: “Tähtis erinevus homo- ja heteroseksuaalselt käituvate inimeste  vahel on, et enamik püsisuhetes geimeestest pole monogaamsed.”

Dr Esther Rothblum on avaldanud, et kui naised (lesbid või heteroseksuaalselt käituvad) sooritavad harva kõrvalehüppeid, siis “40%-l seaduslikult kinnitatud kooselus elavatest geimeestest on kokkulepe, et mitte-monogaamia on lubatud ja enam kui pool on olnud suguühtes väljaspool kestvat suhet.” Kui geiabielu tähendab seksuaalse mitte-monogaamia aktsepteerimist abielus, peame aktsepteerima ka sisemist muutust abielu loomuomases tähenduses ja lõppude lõpuks ka vastutustundliku vanemluse tähenduses.

Suhte stabiilsus ja lapsed

Teine probleem puudutab suhet laste saamise ja laste pärast kokkujäämise vahel. Kuigi mõnedes uuringutes osutuvad lesbi- ja geipaaride suhted kõrgemakvaliteedilisteks ja rahuldust pakkuvamateks, näib, et on vähem tõenäoline, et need püsivad stabiilsena, kui asjasse on segatud lapsed. Pattersoni ja Nanette Gartrelli USA-s läbiviidud hiljutised uuringud, nagu ka Skandinaavia uuringud, kinnitavad seda tulemust, isegi kui valimis olnud GLBT vanematel oli palju kõrgem haridustase kui heteroseksuaalselt käituvatel  vanematel.

Gartrell ja Bos teatasid hiljuti, et üle 56 % lesbilistest vanematest olid lahutanud ajaks, kui nende laps oli 17-aastane. Vastavalt emade hinnangutele oma laste psühholoogilise kohanemise kohta polnud selle ebastabiilsuse ebasoodus mõju statistiliselt märkimisväärne. Samalaadsed uuringud erisooliste  vanemate kohta näitavad lahutuste osahulga kõikumist kolme  kuni kolmekümne protsendini sarnases  ajavahemikus.

Hetkel puuduvad veel avaldatud andmed õiguslikult registreeritud liidus  LGBT vanemate suhete stabiilsuse kohta. Kuid hiljuti kogutud andmed näitavad, et väga harva saavad GLBT paarid kokku laste saamise kavatsusega ja vähesed saavad ka tegelikult lapsi; kui nad lapse saavad, veedavad nad vaid harva selle lapsega rohkem kui aasta.

Mõjud lastele

Richard Redding järeldas Duke Journal of Gender Law and Policy 2008 aasta numbrit kirjutades, et geivanematel olid tõenäolisemalt geidest lapsed. 26 GLBT-vanemsust käsitleva raamatu uuringu ja kümne raamatu meta-analüüsid, mis ma olen teinud, ühilduvad tema tuvastatuga. (Schumm, ajakirjanduses). Veel enam, minu uuringud näitavad, et paljud sellealase kirjanduse ülevaated  on süstemaatiliselt välja jätnud informatsiooni, mis puudutab geivanemsusega seostuvaid negatiivseid mõjusid lastele – s.o suurem kiindumushäirete hulk ja kõrgem ravimite kuritarvitamise tase geidest isade tütarde hulgas. Värskeim GLBT peresid puudutava kirjanduse ülevaade ei maininud Sirota (2009) uurimust, kuigi ma saatsin selle kokkuvõtte kaks aastat tagasi.

Siin pole ruumi adekvaatseks käsitluseks, kuid mõned uuringud näitavad diferentseerivaid mõjusid laste soorollide orientatsioonile ja nende vaadetele mittemonogaamsele seksuaalsusele. Mu kõhutunne ütleb, et impulsikontroll võib olla tähtis vahepealne muutuja, mis aitaks mõista vanemate seksuaalse orientatsiooni mõju lastele, kuid ma pole sellele keskenduvatest uuringutest kuulnud.

Taas kord näib lapsi puudutavate tulemuste avaldamise osas ilmnevat erinevusi, mis sõltuvad andmete allikast – kas selleks on olnud nt vanemad, lapsed või õpetajad. Mina arvan, et emadelt saadud andmed kipuvad olema mõjutatud sellest, mida vastajad näevad ühiskondlikult soovitavate tulemustena, eriti kui emad tajuvad uuringu taga olevaid poliitilisi eesmärke.

Eesmärk ei pühenda abinõud

Ilmselt võiks LGBT-isikuid ja -peresid käsitlevate uuringute väärtarvitusest terve raamatu kirjutada. Isegi kui teadlaste poliitilised eesmärgid oleksid kiiduväärsed, siis teaduse ärakasutamine ei oleks seda mitte. Minu arvates ei õigusta siin eesmärk abinõusid. Paljud juura- ja ühiskonnateadlased on peaaegu et vandunud, et mõte, et GLBT vanematel kalduvat olema GLBT lapsed, pole midagi muud kui müüt, ent mitmete teabeallikate hoolikas uurimine viitab millelegi muule, nagu näitab minu peagi valmiv artikkel.

Praegu ütleksid paljud: ja siis? See võib olla usutav  seisukoht, kuid see ei olnud see seisukoht, millel oli enamik teadlastest 1990. ja 2005. aasta vahel. Siis, ja ka praegu, ma eeldan, peaks avalikkuse enamus suhte ebastabiilsust laste heaolule kahjulikuks ja sooviks arvesse võtta tõendeid selle kohta, et lesbidest vanematel on palju ebastabiilsemad suhted kui abielus olevatel erisoolistel  vanematel.

Nagu ma alguses märkisin, on selliseid vaateid samasoolisele vanemlusele riskantne väljendada, ükskõik, kui objektiivsetel alustel need ka ei seisaks. Kuid avalikkusel on õigus kaaluda kõiki tõsiasju seoses sellise tähtsa teemaga, mis laste heaolu niivõrd mõjutab.

Dr Walter Schumm on Perekonnauuringute professor Perekonnauuringute ja Sotsiaalteenuste koolis Kansase Riiklikus Ülikoolis. Ta on avaldanud üle 250 teadusliku artikli ja raamatupeatüki ning  on teose „Pereteooriate ja -meetodite käsiraamat: Kontekstuaalne lähenemine“ (Plenum, 1993; Springer, 2009) kaasautor. Ta on USA reservarmee erukolonel, endine brigaadi- ja pataljoniülem. Tema vaated ei pruugi ühtida Kansase Riikliku Ülikooli ega USA Kaitseministeeriumi vaadetega.

Lisainformatsiooni, sealhulgas ülalolevas artiklis viidatud kirjanduse nimekirja saamiseks, kontakteeruge Dr Schummiga aadressil schumm [ät] ksu.edu.

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

Varro Vooglaid

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?”(3.12).

Loe edasi Delfist.

EKI kiri Justiitsministrile seoses mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimusega

Lgp justiitsminister hr Rein Lang!

Pöördume Teie poole lähtudes üleskutsest väljendada 1. dets.-ks Justiitsministeeriumile seisukohta seoses mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise küsimusega.

Esiteks. Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib §-s 27, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Ilmselgelt peeti 1992. aastal, kui põhiseadus vastu võeti, perekonna all silmas ühe mehe ja ühe naise vahelist lastele avatud liitu. Kuigi põhiseadus võeti vastu veel ajal, mil sedavõrd elementaarseid asju peeti iseensestmõistetavaks, tundub tänases kultuurilises kontekstis mõistlik järgida Läti ja Leedu eeskuju ning perekonna definitsioon põhiseaduses selgesõnaliselt lahti kirjutada.

Antud küsimust arutades on väga oluline meenutada, mida ütles 2006. aastal toonane õiguskantsler Allar Jõks vastuseks homo-organisatsioonide kaebusele, et võimaluse puudumine oma kooselu seaduslikult registreerida on nende suhtes diskrimineeriv ja rikub põhiseaduses sätestatud perekonna puutumatuse põhimõtet.[1]

Hr Jõks tõdes, et perekond on Eesti põhiseaduses võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Ta rõhutas, et põhiseaduses on perekonna all peetud silmas jätkusuutlikku üksust, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad, kes on ühiskonna kestvuse tagajad.

Psühholoogia ja homoseksuaalsus: Poolearulised hullumaja juhtimas?

Matthew Cullinan Hoffman

Mees läheb oma probleemiga psühholoogi juurde. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma tunnen end naisena, kes on lõksus mehe kehas. Ma tahan saada naiseks.“

Psühholoog vastab: „Pole probleemi. Me võime seda mõtet paar aastat arutada ja kui sa oled ikka kindel, et tahad saada naiseks, võime kirurgil lasta eemaldada su peenise, anda sulle rindu suurendavaid hormoone ja teha su keha juures teisigi muudatusi. Probleem lahendatud.“

Esimene patsient lahkub rahuldatuna. Talle järgneb teine. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma olen mees, aga tunnen füüsilist tõmmet teiste meeste suhtes. Ma tahan oma seksuaalseid eelistusi muuta. Ma tahan saada heteroseksuaalseks.“ Psühholoog vastab: „Oh ei, kindlasti mitte! See oleks ebaeetiline. Seksuaalne orientatsioon on muudetamatu iseloomujoon!“

Selle väikese loo iroonia seisneb selles, et kuigi see kõlab naljana, on see tegelikult praeguse psühholoogia ja psühhiaatria täpne kirjeldus. Homoseksuaalsuse paranduslikku teraapiat kõrvale heites ja hukka mõistes on enamik Põhja-Ameerika psühhiaatreid ja psühholooge tervitanud „soovahetuse“ ideed, protseduuri, mis ei tee midagi muud, kui moonutab patsiendi keha tema segaduses meele rahustamiseks.

Leedu julge keeld homopropagandale

Leedus võeti vastu seadus, millega kaitstakse alaealisi neile kahjuliku teabe eest.

Leedu parlament leidis sel kuul piisavalt energiat mitte ainult eelarvekärbeteks, vaid ka tugeva seisukoha võtmiseks pereväärtuste küsimuses, vaidlustades sedasi Euroopa Liidus valitseva status quo ja põhjustades rahvusvahelises kogukonnas lärmakaid reaktsioone. Selle Balti riigi 141-liikmeline seadusandjate kogu võttis 14. juulil häältega 89-6 vastu alaealiste kaitse seaduse, mis piirab noortele kahjuliku informatsiooni propageerimist. Graafilise vägivalla, lõhkeainete kombineerimise juhendite, narkootikumide positiivses valguses näitamise ja pornograafia kõrval piiratakse sellise teabe levitamist, mis propageerib homoseksuaalseid, biseksuaalseid ja polügaamseid suhteid.

Süüdistused „homofoobias“ ja „inimõiguste“ rikkumises olid kiired laekuma. Amnesty International ruttas kohut mõistma, öeldes et kõnealune seadus „on osa Leedus kasvavast lesbide, geide, biseksuaalide ja soovahetuse läbinud inimeste vastu suunatud hirmutamise ja diskrimineerimise kliimast“ ning et see „võtab ära sõnavabaduse ja jätab õpilased ligipääsuta toetusele, mida neil võib vaja minna.“ Rootsi, mille käes on hetkel EL-i eesistuja roteeruv koht, sekkus samuti asjasse. Nimelt tõstatas Rootsi saadik antud küsimuse Leedu uue presidendi esimesel kohtumisel diplomaatilise kogukonnaga, taunides asjaolu, et seadus võrdsustab homoseksuaalsuse ühiskondlike hädadega nagu vägivald ja narkootikumid.

Armastusest ei piisa

Trayce L. Hansen, Ph.D.

Emad ja isad ei ole ümbervahetatavad. Lapsed vajavad mõlema armastust.

Samasooliste “abielude” toetajad usuvad, et kõik mida lapsed tegelikult vajavad, on armastus. Sellele eeldusele toetudes järeldavad nad, et armastavate samasooliste “vanemate” kasvatus on sama hea, kui armastavate erisooliste vanemate kasvatus. Kahjuks on see algeline oletus – ning kõik, mis sellest johtub – vale. Sest pelgalt armastusest ei piisa!

Kui ka kõik muu on võrdne, läheb lastel elus paremini, kui neid on kasvatanud ema ja isa. Sellises keskkonnas on suurim tõenäosus, et lapsed on avatud nendele emotsionaalsetele ja psühholoogilistele kogemustele, mida neil on edenemiseks tarvis.

Mehed ja naised toovad lastekasvatamisse mitmekesisust; ainulaadset panust, mis kumbki lastele annab, ei ole teisel võmalik asendada. Emasid ja isasid ei saa ümbervahetada. Kaks naist võvad mõlmad olla head emad, kuid kumbki ei saa olla hea isa.

Siin on viis põhjust, miks on laste parimates huvides olla kasvatatud nii ema kui isa poolt.

Mis vahet seal on?

Omasooliste “abielu” toob kaasa muutusi ka laiema üldsuse jaoks, eriti juhul, kui asja taga on riigi rusikas.

Patrick Thompson

“Mis tähtsust on sinu jaoks sellel, et kaks meest või kaks naist omavahel abielluvad?” Nii kõlab samasooliste “abielu” pooldajate lemmiklause.

Minu jaoks on sel tõtt-öelda tähtsust kaunis vähe, kuna olen katoliiklane. Minu abielu on sakramentaalne liit: see on Jumala silmis püha. Riigil on asjasse vähe pistmist ning “abielu” kahe mehe või kahe naise vahel on minu silmis sama kehtiv kui kahe joodiku kiirpulm Las Vegase „armastuse kabelis”; teisisõnu – üldse mitte kehtiv.

Ent miski ütleb mulle, et see vastus ei rahuldaks samasooliste “abielu” seadustesse suruvaid homoaktiviste, kuna vaatamata nende loosungile „ela ja lase elada” näib nende tõeline modus operandi olevat “ela nagu ma ütlen või saad tunda riigi rusikat”.

Kuidas seadused, nõnda käitumine

Teaduslikud uuringud näitavad, et samasooliste “abielu” seadustamine suurendab märkimisväärselt homoseksuaalse käitumise esinemist, väidab psühholoog.

Trayce L. Hansen

Ülemaailmselt kogutud uuringute tulemustest ilmneb, et ühiskondades, kus homoseksuaalset käitumist toetatakse, on suurem eelsoodumus selle tihedamaks esinemiseks. Samasooliste “abielu” legaliseerimine, mida mitmed USA osariigid kaaluvad, on homoseksuaalse käitumise lõplik ühiskonnapoolne heakskiit ning toob endaga kaasa seesugust eluviisi harrastavate inimeste hulga kasvu.

Rootsis, Soomes, Taanis ning USAs läbiviidud ulatuslikud uuringd näitavad, et homoseksuaalne käitumine on eelkõige keskkonnast tingitud nähtus. Täpsemalt, sotsiaalsed ja perekondlikud tegurid ning homoseksuaalsust salliv või koguni seda soosiv keskkond mängivad vastava käitumise välja kujunemises väga suurt rolli.

Euroopa Liidu homoajupesu lasteaedades

Leedus nõutakse ELi rahastatud haridusprogrammi peatamist, sest selle kohaselt peaksid lasteaiaõpetajad rääkima mudilastele näiteks muinasjutte homoseksuaalsetest printsidest.

Möödunud nädalal paljastas ajaleht Respublika, et üle 300 Leedu haridustöötaja on seoses Suurbritanniat, Saksamaad, Hispaaniat, Norrat ja Leedut hõlmava projektiga Gender Loops saanud väljaõppe, kuidas väikestele lastele soolisi erinevusi selgitada.

Respublika väitel soovitatakse kasvatajatel rääkida lastele, et isa ja emaga pere ei ole normaalne fenomen.

Ühtlasi soovitab programm hävitada raamatuid, mis mainivad, et pere saavad luua vaid ema ja isa. Selle asemel võiksid kasvatajad jutustada lastele muinasjutte kahest printsist, kes üksteisesse armuvad ja abielluvad.

Õppe läbinud kasvatajad on alustanud süsteemi rakendamist juba Vilniuses, Kaunases ja Marijampoles. Respublika teatel tehakse seda ilma vanemate nõusoleku ja haridusministeeriumi loata.

Ehkki lasteaiad on kavale reageerinud pahameelega, pole haridusminister Gintaras Steponavicius tõtanud Gender Loopsi rakendamist peatama. Reageerinud pole ka riigijuhid, kuigi mõne seimiliikme hinnangul on tegu ohuga riigi julgeolekule.

Loe edasi Postimees.ee-st.

Tolerantsus ei tähenda kõikesallivust

Mõne nädala eest osalesin riikliku väärtuskasvatuse teemalisel konverentsil. Olles kahe päeva jooksul kuulanud terve rea iseenesest huvitavaid ettekandeid, lahkusin konverentsilt ilma selge arusaamiseta, mida väärtustest rääkides silmas peeti. Ülekaalukalt kõige enam mainitud väärtuseks oli seejuures tolerantsus.

Nimetatud küsimusi meeles mõlgutades ning arutledes selle üle, kui keeruline on põhimõisteid määratlemata dialoogi pidada, lugesin päev pärast konverentsi lõppu lehest, et sotsiaalminister Maret Maripuu ütles dr Mardna elevust tekitanud homoteemalist mõtteväljendust taunides, et „Eesti on tolerantne riik, kus me peame võtma inimesi sellistena, nagu nad on” ning lisas, et peame „vaatama mitte seda, mis meid üksteisest eristab, vaid seda, mis meid ühendab.”

Faktid, mitte meelitused samasooliste külgetõmbe kohta

Homoseksuaalsuse ja Teadusuuringute Erakorralise Komitee avalik kiri

Kergemeelsed väited geide elustiili kohta tuginevad harva teaduslikele uuringutele ― ja kui ka tuginevad, on uuringud nõrgad.

Kes sind aitavad: need, kes jätavad sulle tõe rääkimata või need, kes räägivad tõtt?

Esimesed võivad sinus parema enesetunde tekitada, sind rahustada ja meelitada, kuid tõde on armastavam. See aitab sul elada tervemat, õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.

Homoseksuaalsuse kaitsjad ja edutajad püüavad maha salata selle elustiiliga seotud teaduslikult dokumenteeritud tõsist seksuaalset lodevust, võimetust säilitada truusid suhteid, partneri ahistamist ning psüühilisi ja füüsilisi haigusi. Samuti räägivad nad inimestele, kes tunnevad tõmmet samasooliste partnerite poole (lühend SSA – samasooliste atraktiivsus), et “See on geneetiline,” “Te sündisitegi sellisena,” või veel enam, “Jumal tegi teid geideks.”