Uuring: abort kolmekordistab rinnavähiriski

Sri Lankal asuva Colombo ülikooli teadlaste poolt läbiviidud uuring näidab nagu paljud varem läbiviidud uuringud (vt siit), et raseduse katkestamine suurendab rinnavähi tekkimise tõenäosust. Portaal Tarbija24.ee vahendab, et viimase 14 kuu jooksul on sarnaseid tulemusi saanud ka Hiina, Türgi ja USA uurijad.

Avastuseni jõuti 300 naist uurides, kusjuures uuringu tegelikuks eesmärgiks oli hoopis rinnaga toitmise ja rinnavähi vahelistele seostele valguse heitmine, kirjutab Daily Mail. Selgus, et rinnaga toitmine vähendab vähiriski, samas kui suurimaks riskifaktoriks on abordi tegemine. Vähi tekkimise tõenäosust kasvatavad ka suitsetamine ja menopausi jõudmine.

Abordi ja rinnavähi seostele viitab see, et rinnavähk tekib siis, kui organismis on liiga palju östradiooli nimelist naissuguhormooni. Kui rasedus saab lõpuni kulgeda, kujutab see endast minimaalset ohtu, kuid aborti teinutel jääb östradiooli hulk ohtlikult kõrgele tasemele.

Suurbritannias on rinnavähijuhtumite hulk 1971. aastaga võrreldes 80 protsendi võrra suurenenud – just siis lõdvendati aborti puudutavaid seadusi, mis tõstis raseduse katkestamiste arvu üle kümne korra.

Mitmed mõjukad organisatsioonid, nagu nt Rahvusvaheline Pereplaneerimise Liit ja selle allorganisatsioonina ka Eesti Seksuaaltervise Liit, on aastaid abordi ja rinnavähi vahelise seose maha salanud. Nt on viimase kodulehel kirjutatud otsesõnu ja ühemõtteliselt, et “Uuringute põhjal ei esine seost turvaliselt läbiviidud abordi ja rinnavähi vahel.”

Sellise eksitava teabe levitamine ja nii abordi olemuse kui ka sellega kaasnevate tõsiste terviseriskide süstemaatiline varjamine kujutab endast väga tõsist eetilist probleemi. Veelgi enam, see näitab ka silmakirjalikkust, sest nende samade organisatsioonide juhtlauseks on vabadus valida. Valik saab aga olla vaba üksnes juhul, kui see on tehtud täies teadmises valiku olemuse ja selle tagajärgede kohta.

Jääb üle loota, et kunagi tunnistatakse oma eksimust ning öeldakse ausalt välja, et abort ei ole naistele kaugeltki mitte ohutu protseduur, sündimata lastest rääkimata.

Hävimisohus liik

Michael Cook

Downi sündroomiga lapsed on populaarse eugeenika tõttu kadumas.

Toetudes USA siseministeeriumi raames tegutseva looduskaitseküsimustega tegeleva teenistuse andmetele (US Fish and Wildlife Service) kuulub ohustatud liikide nimekirja 611 loomaliiki. Bostoni lastehaigla arst dr. Brian Skotko leiab, et sellesse nimistusse tuleks kanda ka Downi sündroomiga (DS) lapsed. Ajakirjas Archives of Diseases in Childhood avaldatud artiklis selgitab ta, et Downi sündroomiga sündivate laste arv kahaneb iga aastaga, vähemalt nn. arenenud riikides.

Kaasaegsed uuringud näitavad, et 92% naistest, kelle lastel tuvastatakse sünnieelse diagnostika käigus Downi sündroom, otsustavad aborti teha. Tagajärjeks on see, et Downi sündroomiga lapsed on kadumas. Iirimaal näiteks, kus abort ei kuulu naise seaduslike valikute hulka, on Downi sündroomiga inimesed tänavapildis ka palju sagedasem nähtus.

Darwini müüt

Charles Darwin oli lahke ja viisakas mees, ent tema arusaam evolutsioonist viis sotsiaalse darvinismi ja natsismini.

Kuna sel aastal tähistatakse Charles Darwini 200-ndat sünniaastapäeva ja tema raamatu “Liikide päritolust” (Origin of the Species) 150-ndat aastapäeva, on Darwini kohta toodetud palju ülistavat materjali. Tihti üritatakse maalida pilti Darwinist kui sekulaarsest pühakust. 

Üks uhiuus elulooraamat on aga valmis küsima raskeid küsimusi Darwini elu ja õpetuste kohta. Benjamin Wikeri raamat „Darwini müüt“ on biograafiline sketš Charles Darwinist, mis uurib nii kõnealust meest ja tema mõtlemist kui ka tema mõju. Raamatus uurib Wiker lähemalt mitmeid müüte, mis Darwini ümber on üles kerkinud.

Üks suurematest nende müütide seas on arusaam, et darvinism on sama, mis evolutsioon ja et evolutsiooni mõiste pärineb Darwinilt. Tegelikult oli evolutsiooni idee olnud õhus juba paar põlvkonda enne Darwinit, ka tema enda perekonnas. Tema vanaisa Erasmus käis selle idee välja, just nagu ka mitmed teised mõtlejad ja teadlased enne Charlesi.

Wiker tuletab meile meelde, et Darwini tõeline originaalsus seisnes selles, et ta asus teadlikult looma teooriat evolutsioonist, milles puudub jumal. Paljud lähedased sõbrad ja liitlased – nagu Gray, Lyell ja Wallace – ei olnud selle koha pealt Darwiniga nõus. Nad kritiseerisid ka seda, millist tähtsust omistas Darwin looduslikule valikule ja juhtisid tähelepanu teistele suurtele vigadele tema teoorias.

Ignorantsus ja manipulatsoon avaliku arvamusega embrüonaalsete tüvirakkude uurimise küsimuses

Alltoodud videos räägib USA ekspresident CNN-i korrespondendiga embrüonaalsete tüvirakkude teadusliku uurmise eetilisusest ja lubatavusest.

See, et demokraadist ja ühemõtteliselt abordipooldajast Clinton toetab embrüote hävitamist kätkevat teaduslikku uurimist, ei üllata. Küll aga võib paljusid üllatada, et nagu intervjuust nähtub, puudub tal elementaarne arusaamine, millest ta üleüldse räägib (eeldades, et ta sihilikult avalikkust ei eksita, mida ei saa muidugi välistada).

Clinton väitis intervjuus korduvalt, et embrüod ei ole viljastatud. Nt mainis ta, et “ma usun, et ameeriklased usuvad, et embrüonaalsete tüvirakkude uurimiseks on elupooldav kasutada külmutatud embrüoid, mida kunagi ei plaanita viljastada…”. Samas on fakt, et embrüo tekibki munaraku viljastamisel seemneraku poolt, mistõttu on jutt viljastamata embrüost lihtsalt absurdne.

Kui isegi maailma kõige võimsama riigi president ei tea, et munarakk ja embrüo on kaks täiesti erinevat nähtust, mida siis veel lihtrahva teadmistest oodata? Kahjuks iseloomustab inimese sünnieelse aregu ja abordi teemaline ignorantsus enamikku poliitikuid ja ametnikke. Alles hiljuti tõestas abordi riigieelarvelise rahastamise põhiseaduslikkuse teemalist õiguskantsleri otsust ajakirjanduses tutvustanud õiguskantsleri nõunik (ja tõenäoliselt ka õiguskantsleri vastava arvamuse teksti peamine koostaja), et ta ei suuda kontseptuaalselt eristada embrüot mitte üksi munarakust, vaid ka vähirakkudest. Elementaarsete teadmiste puudumine ei takista aga poliitikuid ja ametnikke avalikult temaatilisi seisukohti väljendamast ega vastutusrikkaid otsuseid langetamst. Ometi on tõsi, et me kõik olime kunagi embrüod ning et kõik, mis eristab inimembrüot täiskasvanud inimesest, on tema arengutase.

Väga paljutähenduslik on ka see, et Clinton väidab, et kui embrüonaalsete tüvirakkude uurimine tähendaks eksperimenteerimist “viljastatud embrüote” ehk juba arenevate pisikeste inimolenditega (või tema enda sõnu kasutades “pisikeste beebidega”), siis oleks see iseenesest mõistetavalt lubamatu. Ometi just seda embrüonaalsete tüvirakkude uurimine tegelikkuses tähendabki – eksperimenteeritakse mitte viljastamata munarakkudega, vaid just nimelt embrüote ehk varajases arengustaadiumis inimolenditega.

Kahjuks võib aga olla kindel, et sellest asjaolust teadlikuks saamine ei pane Clintonit embrüonaalsete tüvirakkude uurimise ja selle riikliku rahastamise osas seisukohta muutma. Sellest nähtub, et tihti ei ole poliitilistel seisukohtadel tõega kuigi palju pistmist – argumente ei kasutata leidmaks toetust sellele, mis on tõesti õige ja hea, vaid edutamaks retooriliste vahenditega manipuleerides oma kitsalt ideoloogiliselt määratletud omakasupüüdlikke seisukohti.

Samuti on märkimisväärne, et ühena maailma vaadatavaimatest telekanalitest ei ole demokraatliku partei hääletoruna tuntud CNN-il mingit probleemi selliseid otseselt vääraid ja eksitavaid seisukohti avalikkusele edastada. See on selgemast selgem pidades silmas, et Clintonit intervjueeris mitte lihtsalt üks suvaline ajakirjanik, vaid CNN-i juhtiv meditsiinikorrespondent Sanjay Gupta, kes on ühtlasi meditsiinidoktor ja neurokirurgia õppejõud. Seega võib olla kindel, et intervjueerijale ei jäänud Clinotni väidete absurdsus tähelpanuta, ent ometigi ei parandanud ta Clintonit kordagi ega juhtinud tähelepanu asjaolule, et jutt “embrüote viljastamisest” on nonsenss. Vastupidi, Gupta pöördus Clintoni poole läbivalt sõnadega “Teie, kes Te olete seda küsimust uurinud…”. Kokkuvõttes oleks naiivne loota, et intervjuus sisalduvaile vigadele telekanali poolt ka tagantjärele tähelepanu juhitakse. Veelgi naiivsem oleks arvata, et selliste massiteabegigantide eesmärgiks oleks üleüldse tõe taotlemine. 

Aastaid “demokraatlikus” riigis “avaliku arvamuse” kujundamise kunsti praktiseerinuna teab CNN väga hästi, et rahvas on liialt ignorantne, et meedias edastatavate sõnuminte sisusse põhjalikumalt süveneda. Teatakse, et valdava enamiku inimeste teadvusesse jääb kõlama ekspresidendi (tõele mittevastav) kinnitus, et embrüonaalsete tüvirakkude uurimine ei kätke pisikeste inimeste hävitamist, vaid pelgalt eksperimenteerimist mingisuguste “viljastamata embrüotega” (mida iganes see ka ei tähenda) ning et seega ei ole põhjust asja kuidagi eetiliselt taunimisväärseks ja lubamatuks pidada. Samuti teatakse, et kui selliseid sõnumeid piisavalt tihedasti, piisavalt laia levikuga, piisavalt kaua ja piisavalt prominentsete isikute poolt korrata, siis ei lähe kuigi kaua aega kui ühel hetke on “avalik arvamus” just kui võluväel ümberpöördunud (täpsemini küll ümberpööratud). Järgnevate sammude õigustamine on juba lihtne – siis piisab pelkadest viidetest rahva tahtele.

Tõepoolest, (vähemalt näiliselt) langetatakse demokraatlikus riigis üldjuhul otsused lähtuvalt sellest, mida rahvas tahab. Ent palju tihemini peaks küsima, kes ja kuidas otsustab selle üle, mida rahvas tahab, sest rahva tahte suunamine ja kujundamine näib demokraatlikena tuntud riikides olevat kujunenud põhiliseks poliitiliseks protsessiks. Jah, demokraatlikena tuntud riikides kuulub võim neile, kellel on meelevald otsustada selle üle, mida rahvas arvab ja tahab — või vähemalt selle üle, mida inimesed eraldi võetuna arvavad rahvast arvavat ja tahtvat.

Varro Vooglaid

Vaata lisaks:

• Jimmy Akin: “Embryonic stem cells: Bill Clinton’s double debacle”
• Sheila Liaugminas: “Was Clinton’s language deliberate or grossly uninformed?”

Kas rekapitulatsiooniteooria taassünd?

Toomas Vooglaid

Algselt avaldati artikkel veidi toimetatud kujul ajakirja Akadeemia jaanuarikuu numbris. Artikkel kujutab vastust professor Toivo Maimetsa poolt ajakirja Akadeemia augustikuu numbris avaldatud artiklile pealkirjaga “Millal algab inimese elu?”

Augustikuu Akadeemias ilmunud essees “Millal algab inimese elu?” esitas Toivo Maimets oma arusaama inimese elu alguse määramatuse kohta. Ta käsitles lühidalt inimese varast embrüogeneesi, vaateid inimelu alguse kohta erinevates kultuurides, religioonides ja poliitilises praktikas ning lõpuks mõningaid kloonimisega seotud küsimusi. Kogu artiklit näis läbivat mure embrüonaalsete tüvirakkude uurimisega seotud piirangute üle ning püüd nende uurimist õigustada.

Tahaksin siinkohal vaatluse alla võtta prof. Maimetsa argumentatsiooni korrektsuse. Millisel moel põhjendab ta pealkirjas esitatud küsimusele antud vastust, on see argumentatsioon loogiliselt korrektne ja piisavalt põhistatud?

Inimest ei tohi kasutada vahendina, olgu eesmärk kui tahes üllas

Kohila vallas on väga tänuväärivalt lükatud käima akadeemiliste loengute seeria, mis kannab nime „Kapa stuudium”. Eelmise aasta detsembri alguses esines Tohisoo mõisa ruumes pealkirja „Miks on vaja uurida tüvirakke?” kandva loenguga Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets.

Ühest küljest sai loengul kuulda palju huvitavat: professor Maimetsa pakutud sissevaade molekulaarmaailma tõestas elavalt, kui salapärane, sügavmõtteline, ilus ja samas tundmatu on see osa loodusest, mis palja silmaga nähtamatu ning millest meist enamik ei tea praktiliselt mitte midagi. Kahjuks oli aga loengul ka varjuline pool, mis ajendas mind seda artiklit kirjutama.

“Kui valgus, mis teie sees on, on pimedus, kui suur on siis pimedus?”

Kümnendal detsembril kommenteeris Urmas Petti Eesti Kirikus piiskop Philippe Jourdani artiklit Postimehes “Kas loode on inimene?”, milles piiskop käsitles inimelu alguse küsimusele teadusliku vs. usulise vastuse andmise võimalikkust. Piiskop Jourdan põhjendas oma artiklis, miks ta ei nõustu seisukohaga, nagu tuleneks loote käsitamine inimesena spetsiifiliselt kristlikust maailmavaatest. Kokkuvõtlikult öeldes seisnes tema põhjendus selles, et loote pidamine inimeseks ei tulene mitte ilmutusest, vaid meie teadmistest maailma kohta, ning on seetõttu mitte usu vaid fakti-küsimus, mida saab uurida ja millele vastata loodusteaduslike meetoditega.

Embrüo dehumaniseerimine: keeleline eksimus või ideoloogiline eksitus?

Elukultuuri Instituudi avalik kiri

Portaali Abort.ee ettevalmistamise käigus selgus, et aastaid on levinud eksitav arusaam, mille kohaselt rasestumine algab viljastatud munaraku kinnitumisega emakaseinale ehk pesastumisega. 

Jätame siinkohal kõrvale iseenesest väga olulise küsimuse sellest, kas rasedus algab viljastumisest, nagu seda määratleb enamik üld- ja meditsiinisõnaraamatuid, või pesastumisest, nagu seda määratlevad alates möödunud sajandi 70-80ndatest aastatest mõned rahvusvahelised organisatsioonid, ja vaatleme määratluse sisulist poolt – väljendit “viljastatud munaraku pesastumine”. On lihtne tõsiasi, et sellist nähtust nagu “viljastatud munaraku pesastumine” ei ole olemas. Munarakk, olgu ta viljastatud või viljastamata, ei pesastu.

Inimene on inimene on inimene: kui teadus kõneleb inimesest

Alltoodu on maailmakuulusa geneetiku, Dr Jérôme Lejeune* ettekanne 1993. aastal Tallinnas toimunud konverentsil “Inimene, religioon ja kultuur”.

Kaua aega tagasi, naistele pühendatud aastal, pidin tegema Bukarestis ühe avalduse. Olin pressikonverentsil Vatikani delegatsiooni liige. Kohal oli palju rahvast, ajakirjanikke, fotograafe jt. Üks neist tõusis ja küsis minult: „Kui te ütlete, et peab austama kuitahes tillukest inimolendit, kas ütlete seda seepärast, et olete katoliiklane?” Ma küsisin piiskopilt, kes oli delegatsiooni juht: „Monsigneur, kas ma tohin vastata väga otse, avameelselt?” Ta lubas ja ma ütlesin mehele: „Kuulge, kui Kirik – tänu Jumalale, ta ei tee seda – aga kui Kirik ütleks, et on lubatud hävitada looted in utero (emaüsas), sest nad pole inimolendid, siis ma ei oleks enam katoliiklane ja seda puht-teaduslikel põhjustel.” Huvitav oli, et ajakirjandus seda avaldust ei puudutanud. Aga te võite seda uskuda, ma selgitan teile kohe, mispärast. Ma ütlesin – teaduslikel põhjustel, sest just praegu on enamikus maailma maades levinud uut liiki obskurantism. Inimesed näivad arvavat, et mida rohkem me teame geneetikast, seda enam me ignoreerime inimolendi loomust. Me teame üha rohkem geenidest, kromosoomidest, embrüoloogiast, kuid üha vähem ja vähem sellest, mis on inimolend! Ma ei saa sellise rumalusega nõustuda. Ma ei saa nõustuda sellega, et edendades teadust, laiendades teadmisi – seda meile ju iga päev ajalehtedes kirjutatakse – õhutame me samal ajal taolist obskurantismi. Teadlase kohus on rääkida inimestele: „Ärge uskuge, mida teile kõneldakse, uurige raamatuid, uurige kirjandust, teadust ning te mõistate üha enam seda, mida ütles üks suur ameerika kirjanik pärast Drett Scotti juhtumit. Ta ütles lihtsalt: „Inimene on inimene on inimene”. See lihtne fraas tähistas orjuse lõppu Ameerikas. (Drett Scotti otsus, märts 1857: USA Ülemkohus otsustas, et mustanahalised pole vastavalt Ühendriikide konstitutsioonile seaduslikud isikud. Üksteist aastat hiljem, pärast kodusõda, parandati see viga 13. ja 14. lisandusega konstitutsioonis.) Me peame niisiis defineerima, mis on inimelu. Ma ei kavatse pidada põhjalikku loengut inimese geneetikast. Mingil määral pean seda muidugi tegema, ent püüan seda teha võimalikult arusaadavalt.

Alustan väga lihtsast eksperimendist, mida ma välismaal olles sageli teen. Geneetikaprofessorina meeldib mulle väga külastada kahte paika – üks on muidugi ülikool, teine aga loomaaed. Mõlemad on väga õpetlikud. Ülikoolides olen sageli kohanud väga õpetatud inimesi mõtisklemas selle üle, kas nende lapsed, kui nad veel väga väikesed olid, polnud ehk loomad. Kuid loomaaias pole ma ealeski näinud šimpanseid arutlemas, kas ehk nende lapsed võiksid ühel päeval ülikooli astuda! Nii ongi mulle selle katse põhjal jäänud mulje, et inimese ja šimpansi loomuse vahel peaks valitsema erinevus.

Teadus näitab meile pika rea biokeemiliste DNA uuringute abil, et erinevus on tõesti olemas. Ent kuigi ükski loom maa peal, isegi šimpans mitte, ei sarnane täielikult inimesega, pean ma tunnistama, et arutledes mõne kolleegiga, võib täheldada kummalist asja. Mõned neist arvavad, et väga väikestena emaüsas, olid nad šimpansid. Nüüd, täisealistena, ei meeldi neile, et neid šimpansideks nimetatakse. Nad peavad end inimesteks, jättes mulje, nagu oleksid nad liiki vahetanud. Ent see pole võimalik. Aju liigiomased iseärasused on olemas päris algusest saati.

Ettekujutuse saamiseks annan teile tõepoolest väga visandliku pildi. Kui vaatate seemneraku pead, mis kannab isapoolse informatsiooni munarakku (mis omakorda sisaldab ema poolt edasiantavat geneetilist informatsiooni), siis püüdke ette kujutada, et selle seemnepea (mis mahuks vabalt nõelateravikule) sisemuses on paelataoline DNA molekul. See molekul on füüsiliselt 1 m pikkune, kuid jagatud 23 osaks. Iga osa on nii peenelt keerdunud superspiraaliks ja super-superspiraaliks, et on lõpuks nagu tilluke kepike, mida me nimetame kromosoomiks. Uurides munarakku, leiame sealt veel ühe meetri DNA-d, kuhu on samuti kõik kirja pandud ja mis on samuti keerdunud 23 osaks. Kui emalt pärinev 23-köiteline eluseadus saab täiendavad 23 köidet, mis tulevad isalt, siis ongi koos piisav ja vajalik informatsioon selleks, et ehitada üles uut olendit antud liigist. See, mida ma räägin, käib nii inimese kui ka šimpansi kohta; see kehtib iga biparentaalse reproduktsioonisüsteemi puhul. Täpselt sellel hetkel on kogu informatsioon kohal ning uus olend alustab eksisteerimist.

Tähelepanu lapsevanemad: vägivaldsete filmide vaatamine vähendab kontrolli käitumise üle

Vägivaldsete filmide vaatamisega muutuvad agressiivset käitumist kontrollivad aju piirkonnad vähem aktiivsemaks, selgus Columbia ülikooli teadlaste läbiviidud uuringust.

Katsetest selgus, et pärast mitmete tuntud filmidest pärit vägivallastseenide vaatamist muutus ebasobivaid ja põhjuseta rünnakuid tagasihoidev ajupiirkond vähem aktiivsemaks, vahendas physorg.com.

Nende muutuste tõttu võib juhtuda, et inimesed ei suuda oma agressiivset käitumist kontrollida. Seda kinnitasid ka isiksustestide tulemused – uuringus osalenutel, kes käitusid keskmisest agressiivsemalt, oli antud ajupiirkonna tegevus vähem aktiivne.

Lisaks leidsid Columbia teadlased, et vägivallastseenide korduva vaatamise tagajärjel muutus aktiivsemaks tegevuste planeerimisega seotud ajupiirkond.

Kui uuringus osalenud vaatasid mitte vägivaldseid, kuid sama kaasakiskuvaid õudust või liikumist kujutavaid stseene, siis ajus sarnaseid muutusi ei toimunud.

Allikad: Tarbija 24 ja physorg.com.

Uuring: beebid eelistavad häid inimesi

Yale´i ülikooli teadlaste värskest uuringust selgus, et juba kuuekuused beebid oskavad anda sotsiaalseid hinnanguid: nad valivad mänguks nuku, kes on nähtud etenduses olnud positiivses rollis.

Uuringu põhiautor Kiley Hamlin ja tema Yale’i ülikooli kolleegid korraldasid katse, et selgitada välja, kas 6 ja 10 kuu vanused beebid on juba võimelised teiste käitumist hindama.