Liisa Pakosta: siidrit osta ei tohi, last tappa võib?

Mõne päeva eest avaldati Delfis Riigikogu  ja Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikme pr Liisa Pakosta arvamus, milles ta kajastab Sotsiaalministeeriumis toimunud nõupidamist, kus arutati alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõudega seonduvaid küsimusi.

Artiklis, mis kannab karmi pealkirja “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?”, kirjutab Pakosta:

“Me ei usalda alaealisi nii paljukestki, et nad võiksid endale poest pudeli õlut või veini osta, sest me arvame, et nad on nii mõtlematud, et võivad ennast sellega kahjustada. Me ei usalda alaealisi ise otsustama, kas nende hambaid võib puurida või kas neile võib vaktsineerimissüsti teha. Me oleme perekonnaseadusega kohustanud lapsevanemaid täiel määral vastutama oma lapse elu ja tervise eest kuni tema täisealiseks saamiseni. Oleme kohustanud lapsevanemaid oma last ülal pidama kuni gümnaasiumi lõpuni. Me ei usu (või vähemalt oleme me seda mitteusku seadustes määratlenud), et alaealised suudaksid ette näha oma tegude tagajärgi.

Me ei luba alaealisi valima, kuna me arvame, et nad ei suuda näha seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Mulle tunduks täiesti ebaproportsionaalne, kui me nüüd järsku arvaksime, et veel kõhus oleva lapse tapmine ja noore ema enda tervise ohtuseadmine on midagi sellist, mille suhtes on noorel inimesel elukogemus olemas. Kordan veelkord — kui otsustataks tervikuna, et inimene muutub täiesti teovõimeliseks 16. eluaastast, siis oleks ka selge, et sellest alates teebki noor inimene oma otsused ise. Aga et pudelit õlut ei usalda ostma, kuid elu ja surma üle otsustama usaldame… see ei ole kuidagi tasakaalus ega loogiline.”

Kirjutades Sotsiaalministeeriumi arutelust märgib Pakosta, et “vastuseta jäi küsimus, et miks kõikide teiste meditsiiniliste operatsioonide puhul on vanema kirjalik nõusolek nõutav, abordi puhul aga mitte.”

Samuti mainib Pakosta, et saab aru naistearstide hoiakust, et abort on lihtsalt üks meditsiiniline toiming, ning lisab, et “ilma selle mõttemalli omaksvõtuta ei suudaks nad ilmselt üldse oma tööd teha”.

Kõnealune artikkel on tähelepanuväärne, kuna see on üks esimesi kordi, kui ametis olev Riigikogu liige julgeb avalikult nimetada aborti selleks, mis see on — sündimata inimese tapmiseks. Ehk annavad pr Pakosta väljaütlemised tunnistust julguse kasvamisest poliitikute seas heita kõrvale poliitiliselt korrektsed eufemismid, millega abordi koledat tegelikkust varjatakse, mis omakorda võib viia sammudeni asuda vähegi kaitsma sündimata inimeste õigust elule — õigust, mis põhiseaduse kohaselt on igal inimesel (§ 16) ja on igal inimesel võrdselt (§ 12).

Pr Pakosta artikli täistekstiga saab tutvuda Delfi vahendusel.

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

Varro Vooglaid

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?”(3.12).

Loe edasi Delfist.

EKI kiri Justiitsministrile seoses mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimusega

Lgp justiitsminister hr Rein Lang!

Pöördume Teie poole lähtudes üleskutsest väljendada 1. dets.-ks Justiitsministeeriumile seisukohta seoses mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise küsimusega.

Esiteks. Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib §-s 27, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Ilmselgelt peeti 1992. aastal, kui põhiseadus vastu võeti, perekonna all silmas ühe mehe ja ühe naise vahelist lastele avatud liitu. Kuigi põhiseadus võeti vastu veel ajal, mil sedavõrd elementaarseid asju peeti iseensestmõistetavaks, tundub tänases kultuurilises kontekstis mõistlik järgida Läti ja Leedu eeskuju ning perekonna definitsioon põhiseaduses selgesõnaliselt lahti kirjutada.

Antud küsimust arutades on väga oluline meenutada, mida ütles 2006. aastal toonane õiguskantsler Allar Jõks vastuseks homo-organisatsioonide kaebusele, et võimaluse puudumine oma kooselu seaduslikult registreerida on nende suhtes diskrimineeriv ja rikub põhiseaduses sätestatud perekonna puutumatuse põhimõtet.[1]

Hr Jõks tõdes, et perekond on Eesti põhiseaduses võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Ta rõhutas, et põhiseaduses on perekonna all peetud silmas jätkusuutlikku üksust, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad, kes on ühiskonna kestvuse tagajad.

Saage tuttavaks, Euroopa president

Paul Belien

Kes on hiljuti hiljuti varjamatult ebademokraatlikult ametisse määratud Euroopa Liidu esimene president, rahvusvahelise meedia väitel pühendunud kristlane Herman van Rompuy, kelle ametiaeg algab 1. jaaniaril 2010? Mida tema tegevusest oodata? Milliseid märgilise tähendusega on just tema valimine Euroopa Liidu presidendiks? Alltoodud artikkel pakub neile küsimustele väga tähendusrikkaid ja kahjuks sugugi mitte rõõmustavaid vastuseid.

Herman Van Rompuy. Harjuge selle nimega. Ta on esimene Euroopa Liidu president, mis Lissaboni leppe ratifitseerimise järel kõigi 27 EL liikmesriigi poolt novembri alguses muutus tõeliseks Euroopa Ühendriikideks.

Euroopa president pole valitud; ta määrati salajasel kohtumisel kõigi 27 liikmesriigi valitsusjuhtide poolt. Nad valisid endi hulgast. Herman Van Rompuy on Belgia peaminister. Ma tunnen teda ajast, mil ta oli just alustamas – vastumeelselt – oma poliitilist karjääri.

TÄHELEPANU! Kogutakse allkirju perekonna institutsiooni kaitseks

Elukultuuri Instituut kutsub üles kirjutama alla Justiitsministeeriumile adresseeritud pöördumisele, millega väljendatakse toetust mehe ja naise abielul rajanevale perekonnamudelile ja vastuseisu mitteabielulisele kooselule seadusliku staatuse andmisele. Pöördumisega saab tutvuda ja sellele allkirja anda leheküljel www.perekond.ee.

Justiitsministeerium ootab kodanike arvamusi ja ettepanekuid mitteabieluliste suhete, sh homopartnerluse seadustamise küsimuses, kuni 1. detsembrini 2009.

Juba varem on samast soost inimeste kooselu registreerimise seadustamise toetuseks allkirjade kogumist alustanud mitmed homoorganisatsioonid.

Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

Varro Vooglaid

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.

Mida eutanaasia all silmas pidada?

Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.

Psühholoogia ja homoseksuaalsus: Poolearulised hullumaja juhtimas?

Matthew Cullinan Hoffman

Mees läheb oma probleemiga psühholoogi juurde. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma tunnen end naisena, kes on lõksus mehe kehas. Ma tahan saada naiseks.“

Psühholoog vastab: „Pole probleemi. Me võime seda mõtet paar aastat arutada ja kui sa oled ikka kindel, et tahad saada naiseks, võime kirurgil lasta eemaldada su peenise, anda sulle rindu suurendavaid hormoone ja teha su keha juures teisigi muudatusi. Probleem lahendatud.“

Esimene patsient lahkub rahuldatuna. Talle järgneb teine. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma olen mees, aga tunnen füüsilist tõmmet teiste meeste suhtes. Ma tahan oma seksuaalseid eelistusi muuta. Ma tahan saada heteroseksuaalseks.“ Psühholoog vastab: „Oh ei, kindlasti mitte! See oleks ebaeetiline. Seksuaalne orientatsioon on muudetamatu iseloomujoon!“

Selle väikese loo iroonia seisneb selles, et kuigi see kõlab naljana, on see tegelikult praeguse psühholoogia ja psühhiaatria täpne kirjeldus. Homoseksuaalsuse paranduslikku teraapiat kõrvale heites ja hukka mõistes on enamik Põhja-Ameerika psühhiaatreid ja psühholooge tervitanud „soovahetuse“ ideed, protseduuri, mis ei tee midagi muud, kui moonutab patsiendi keha tema segaduses meele rahustamiseks.

Leedu julge keeld homopropagandale

Leedus võeti vastu seadus, millega kaitstakse alaealisi neile kahjuliku teabe eest.

Leedu parlament leidis sel kuul piisavalt energiat mitte ainult eelarvekärbeteks, vaid ka tugeva seisukoha võtmiseks pereväärtuste küsimuses, vaidlustades sedasi Euroopa Liidus valitseva status quo ja põhjustades rahvusvahelises kogukonnas lärmakaid reaktsioone. Selle Balti riigi 141-liikmeline seadusandjate kogu võttis 14. juulil häältega 89-6 vastu alaealiste kaitse seaduse, mis piirab noortele kahjuliku informatsiooni propageerimist. Graafilise vägivalla, lõhkeainete kombineerimise juhendite, narkootikumide positiivses valguses näitamise ja pornograafia kõrval piiratakse sellise teabe levitamist, mis propageerib homoseksuaalseid, biseksuaalseid ja polügaamseid suhteid.

Süüdistused „homofoobias“ ja „inimõiguste“ rikkumises olid kiired laekuma. Amnesty International ruttas kohut mõistma, öeldes et kõnealune seadus „on osa Leedus kasvavast lesbide, geide, biseksuaalide ja soovahetuse läbinud inimeste vastu suunatud hirmutamise ja diskrimineerimise kliimast“ ning et see „võtab ära sõnavabaduse ja jätab õpilased ligipääsuta toetusele, mida neil võib vaja minna.“ Rootsi, mille käes on hetkel EL-i eesistuja roteeruv koht, sekkus samuti asjasse. Nimelt tõstatas Rootsi saadik antud küsimuse Leedu uue presidendi esimesel kohtumisel diplomaatilise kogukonnaga, taunides asjaolu, et seadus võrdsustab homoseksuaalsuse ühiskondlike hädadega nagu vägivald ja narkootikumid.

Rünnakud perekonna vastu

Varro Vooglaid

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Euroopa tuleviku määrab islam või kristlus

Veiko Vihuri

Kuue aasta eest toetasid teiste seas paljud kristlased Eesti astumist Euroopa Liitu. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik võttis koguni juhtkonna tasandil vastu toetusavalduse. Tõsi, EL-iga ühinemise aadressil kostus ka kriitikat, peamiselt vabakoguduste poolt, aga see ei jäänud domineerima. Tõenäoliselt lähtuti (pette)kujutlusest, et liitutakse taas kristliku Euroopaga, kus kirikul ja usul on suurem roll kui ateismist ja usuvastasest propagandast ajupestud Eestis.

Vahel armastavad poliitikud nüüdki veel rõhutada, et Euroopa ühisväärtused baseeruvad kristlusel. Isegi Suurbritannia praegune peaminister Gordon Brown – šoti presbüterliku vaimuliku poeg – väitis, et tema riik on endiselt kristlik. Kristlikest väärtustest kõnelevad meelsasti ka mõned Eesti poliitikud. Kuid mingit kristlikku Euroopat ühise väärtuste- ja kultuuriruumi mõttes ei ole enam ammu olemas. Kirikutornid linnapanoraamis ei tee ühiskonda ja selle elukorraldust kristlikuks. Nüüdisaegne Euroopa on humanistlik projekt, kus kõigi asjade mõõt on inimene ning tema väikesed maised rõõmud ja vajadused.

Mis vahet seal on?

Omasooliste “abielu” toob kaasa muutusi ka laiema üldsuse jaoks, eriti juhul, kui asja taga on riigi rusikas.

Patrick Thompson

“Mis tähtsust on sinu jaoks sellel, et kaks meest või kaks naist omavahel abielluvad?” Nii kõlab samasooliste “abielu” pooldajate lemmiklause.

Minu jaoks on sel tõtt-öelda tähtsust kaunis vähe, kuna olen katoliiklane. Minu abielu on sakramentaalne liit: see on Jumala silmis püha. Riigil on asjasse vähe pistmist ning “abielu” kahe mehe või kahe naise vahel on minu silmis sama kehtiv kui kahe joodiku kiirpulm Las Vegase „armastuse kabelis”; teisisõnu – üldse mitte kehtiv.

Ent miski ütleb mulle, et see vastus ei rahuldaks samasooliste “abielu” seadustesse suruvaid homoaktiviste, kuna vaatamata nende loosungile „ela ja lase elada” näib nende tõeline modus operandi olevat “ela nagu ma ütlen või saad tunda riigi rusikat”.

Kuidas seadused, nõnda käitumine

Teaduslikud uuringud näitavad, et samasooliste “abielu” seadustamine suurendab märkimisväärselt homoseksuaalse käitumise esinemist, väidab psühholoog.

Trayce L. Hansen

Ülemaailmselt kogutud uuringute tulemustest ilmneb, et ühiskondades, kus homoseksuaalset käitumist toetatakse, on suurem eelsoodumus selle tihedamaks esinemiseks. Samasooliste “abielu” legaliseerimine, mida mitmed USA osariigid kaaluvad, on homoseksuaalse käitumise lõplik ühiskonnapoolne heakskiit ning toob endaga kaasa seesugust eluviisi harrastavate inimeste hulga kasvu.

Rootsis, Soomes, Taanis ning USAs läbiviidud ulatuslikud uuringd näitavad, et homoseksuaalne käitumine on eelkõige keskkonnast tingitud nähtus. Täpsemalt, sotsiaalsed ja perekondlikud tegurid ning homoseksuaalsust salliv või koguni seda soosiv keskkond mängivad vastava käitumise välja kujunemises väga suurt rolli.

AIDS ja katoliku Kiriku poolt ähvardav “oht”

Bernardo Cervellera

Kondoomid ei kõrvalda AIDSi nuhtlust, vaid muudavad selle hullemaks — seda räägib nii Rooma paavst kui teadus ning seda kinnitavad andmed Lõuna-Aafrikast, Ugandast, Taist ning Filipiinidelt. Paavstivastaste rünnakute taga on neo-kolonialistlik pro-seksuaalne revolutsiooniline kuluaarpoliitika, mida taotlevad huvigrupid ÜROs ning Euroopa liidus.

Rooma (AsiaNews) – “Seda probleemi (AIDS) ei saa lahendada kondoomide jagamisega; vastupidi, sellega riskime asja hullemaks teha,” ütles paavst. Selle seisukoha esitamise järel on teda kritiseeritud kogu maailmas väidetava tundlikkuse puudumise tõttu selle traagilise epideemia osas, mis on mõjutamas suurt osa maailmast, eriti Aafrikat.

Hollandi arendus- ja koostööminister Bert Koenders ütles, et paavsti märkused on “erakordselt kahjulikud ning tõsised” ja “muudavad olukorra hullemaks”. Prantsuse välisminister ütles, et paavst Benedictus XVI sõnad “panevad ohtu rahvatervise poliitika ning inimelu kaitsmise kohustuse”. Saksa tervishoiuminister ütles, et oleks “vastutustundetu” keelata “vaesemaile vaestest” kondoomide kasutamine.

Nii palju (võlts)humanismi Euroopa valitsuste esindajatelt on eriti irratsionaalne ja ebateaduslik. Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni AIDSi agentuuri (UNAIDS) 2003. aastal tehtud uuring näitas, et kondoomid on ebaeffektiivsed HIVi vastu kaitsmisel keskmisel 10 protsendil juhtudest. Teistes uuringutes on kaitse läbikukkumise määr olnud koguni kuni 50 protsenti.

Dr Somchai Pinyopornpanich, Bangkoki Haiguste Kontrolli Osakonna asejuhataja ütles, et Tais on 46.9 protsenti meestest ning 39.1 protsenti naistest, kes kasutavad kondoomi, nakatunud HIV-AIDSi.

Paavsti väidet, et “me riskime asja hullemaks teha” toetab statistika. Maades, nagu Lõuna-Aafrika, kus on ÜRO, EL-i ning valitsusväliste organisatsioonide toetusel omaks võetud “turvaseks” ning kondoomide lai kasutamine, on AIDSi levik plahvatuslikult suurenenud. Seevastu maades, kus on propageeritud seksuaalset karskust ning truudust, on nakatumise määr vähenenud.

Notre Dame’i skandaal kogub hoogu

Endine Ameerika Ühendriikide suursaadik Püha Tooli juures, Mary Ann Glendon, teatas katoliiklikule Notre Dame’i ülikoolile, et loobub nende Laetare medalist, mis pidanuks talle üle antama 17. mail ülikooli lõpuaktusel.

Praegune Paavstliku Sotsiaalteaduste Akadeemia president ja Harvardi ülikooli professor Glendon kinnitas Vatikani uudisteagentuuri Zenit teatel, et oli mullu sügisel selle tunnustuse saamise teatest väga liigutatud. Mitu kuud hiljem kuulis aga, üleandmistseremoonia kõnet on kutsutud pidama president Barack Obama, kellele antakse sama ülikooli audoktori kraad.

“Pikaajalise USA katoliku piiskoppide konverentsi nõunikuna ei saanud ma midagi parata, et olin pettunud, kuuldes, et Notre Dame kavatseb presidendile ka aukraadi anda,” tunnistas Glendon.

Glendoni (just nagu ka paljude USA piiskoppide, k.a. Notre Dame’i ülikooli piirkonna piiskopi) hinnangul pole see vastavuses USA Katoliku Piiskoppide Konverentsi 2004. aasta dokumendiga “Katoliiklased poliitilises elus”, mille kohaselt ei tohiks katoliiklikud institutsioonid autasudega tunnustada inimesi, kes ei austa kiriku fundamentaalseid moraaliprintsiipe, sest see jätaks mulje, nagu toetataks nende inimeste tegusid. Obama on aga olnud radikaalne abordiõiguse eestkõneleja (vt detailsemat teavet siit).

Kondoomid, vastutustundetult valetav paavst ning ligimesearmastuseks kehastunud meedia

Varro Vooglaid

Mõne nädala eest lõpetas paavst Benedictus XVI visiidi Aafrikasse. Üks paljudest teemadest, millest paavst oma visiidi vältel rääkis, oli Aafrikat räsiv aidsiepideemia ning selle vastane võitlus. Tema sügavast käsitlusest pälvis tähelepanu aga pea eranditult vaid üks lause: „Seda häda ei saa lahendada kondoomide jagamise teel; vastupidi, kondoome jagades riskime probleemi süvendamisega.“ Läänemaailma meedias järgnes ebareaalseina näivates proportsioonides skandaal.

Teiste lääneriikidega võrreldes väikese hilinemisega on paavst Benedictus XVI vastu suunatud ägedad ja raskesõnalised rünnakud alanud ka Eesti meedias. Anna-Maria Penu nimetas Eesti Ekspressi veergudel paavsti käitumist “nahaalseks valetamiseks”, Martin Kala kirjutab aga Postimehes kõigi muude süüdistuste seas, et kiviaega langenud paavsti “vastutustundetud” ja “kramplikud” seisukohad on hoopis isikliku trotsi väljenduseks.

EKI kommentaar: õiguskantsler eiras abordi riikliku rahastamise vastu esitatud argumente

Elukultuuri Instituut saatis antud kommentaari (veidi lühendatud kujul) avaldamiseks ajalehele Postimees, mis aga keeldus seda trükkimast põhjendades oma otsust sooviga mitte diskussiooni jätkata.

Nädalapäevad tagasi tegi õiguskantsler teatavaks oma lõppvastuse Elukultuuri Instituudi jt poolt esitatud ning rohkelt meediakajastust leidnud avaldusele, millega seati kahtluse alla abordi riikliku rahastamise kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kokkuvõttes oli tema seisukoht, et vastuolu põhiseadusega ei eksisteeri.

Kesksed argumendid jäid tähelepanuta

Kahjuks jättis aga õiguskantsler talle esitatud avalduse kesksed argumendid pea täielikult tähelepanuta. Nimelt põhines Tederile esitatud avaldus oma keskses osas Allar Jõksi poolt 2002. aastal õiguskantslerina ametlikus arvamuses väljendatud seisukohtadele. Toona kirjutas Jõks, et „Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud — raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” Kuigi Jõks ei pidanud põhjendatuks tunnustada sündimata inimeste subjektiivset õigust elule, on oluline tema seisukoht, et „Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule.”

UNICEF: Laste päevahoid on “kõrgete panustega õnnemäng tänaste laste ja homse maailmaga”

UNICEF-i (United Nations Children’s Fund) hiljuti avaldatud dokument heidab valgust tagajärgedele, mis võivad kaasneda perekondade rolli vähenemisega laste kasvatamisel ning külluslikes lääneühiskondades laste päevahoiu levimisega.

“Seda, mida me praegu kogu industrialiseerunud maailmas tunnistame,” sedastab UNICEF-i raport, “võib õigusega nimetada revolutsiooniks enamiku väikelaste üleskasvatatamises.”

Raport nendib, et “arenenud riikides veedab enamik lapsi oma esimesed eluaastad mingisuguses vormis hoolduse all väljaspool kodu.” Organisatsiooni kinnitusel on “80 protsenti kolme kuni kuue aastastest lastest mingisuguses varajase lapseea haridus- või hoiuasutuses väljaspool kodu” ning “ca iga neljanda kolmeaastase lapse eest hoolitsetakse samuti kodust väljaspool – mõnedes riikides on proportsiooniks koguni üks kahest.”

Raport teeb kokkuvõtte, et “niivõrd, kui see muutus on planeerimata ja jälgimata, võib seda kirjeldada kui kõrgete panustega õnnemängu tänaste laste ja homse maailmaga.”

Tolerantsus ei tähenda kõikesallivust

Mõne nädala eest osalesin riikliku väärtuskasvatuse teemalisel konverentsil. Olles kahe päeva jooksul kuulanud terve rea iseenesest huvitavaid ettekandeid, lahkusin konverentsilt ilma selge arusaamiseta, mida väärtustest rääkides silmas peeti. Ülekaalukalt kõige enam mainitud väärtuseks oli seejuures tolerantsus.

Nimetatud küsimusi meeles mõlgutades ning arutledes selle üle, kui keeruline on põhimõisteid määratlemata dialoogi pidada, lugesin päev pärast konverentsi lõppu lehest, et sotsiaalminister Maret Maripuu ütles dr Mardna elevust tekitanud homoteemalist mõtteväljendust taunides, et „Eesti on tolerantne riik, kus me peame võtma inimesi sellistena, nagu nad on” ning lisas, et peame „vaatama mitte seda, mis meid üksteisest eristab, vaid seda, mis meid ühendab.”

Vastuseks Eesti Seksuaaltervise Liidu püüdlustele mõjutada õiguskantsleri menetlust

Eelmisel nädalal avaldas ajaleht Postimees terve rea artikleid seonduvalt õiguskantslerile esitatud avaldusega, millega paluti kontrollida abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkust. Paari viimase hulgas ilmus reedel Postimees Online’i kaks jõulist seisukohavõttu Eesti Seksuaaltervise Liidult (ESTL) (vt siin ja siin).

Esmalt on neis artiklites väljendatud seisukohti lugedes oluline meeles pidada, et ESTL on Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (IPPF) ehk ülekaalukalt maailma suurima abordipakkuja Eesti liikmesorganisatsioon ja hääletoru. Seda on oluline teada, et ei tekiks eksiarvamust, nagu oleks tegu sõltumatu ja vaid tervise edendamise eest seisva professionaalse organisatsiooniga.

Postimees käsitleb abordi rahastamise teemat

Tänane Postimees on võtnud oma juhtkirja teemaks abordi riigipoolse rahastamise küsimuse, mille vastavust põhiseadusele uurib praegu õigeuskantsler Indrek Teder. On rõõmustav, et juhtkiri on võetud kokku lausesse “[v]alikaborte ei peaks riik haigekassa kaudu kinni maksma”, ning et seda seisukohta on korratud ka juhtkirja eelviimases lõigus. Samas on artikli põhiosa toon polemiseeriv.

On kummastav, et veel enne kui õiguskantsler on oma seisukoha avaldanud, väljendab Postimehe toimetus kahtlust, kas õiguskantsler ikka käsitleb seda küsimust oma institutsionaalsest positsioonist lähtudes. Näib nagu Postimees “teaks” juba õiget lahendust antud probleemile ja jälgib nüüd, kas õiguskantsler vastab õigesti või “lähtudes oma persoonist”.

Lisaks juhtkirjale käsitleb sama teemat ka Kai Kalamees artiklis “Tederi abordianalüüs külvab segadust”. Viidates eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi käsitlusele abordiseaduste vastavuse kohta põhiseadusele on ajakirjanikul jäänud kahe silma vahele Jõksi seisukoht, et “[k]una loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.” (lk 7) Jõks osutas ka, et “[l]oote eluõiguse kaitse samaväärsus sündinud elu kaitsega on nõutav riiklike sekkumiste osas.” (lk 7)

Viimane lause on oluline mõistmaks vastust Postimehe juhtkirja lõpus esitatud küsimusele “kuidas ikkagi on õigus elule paremini tagatud juhul, kui inimene abordi eest ise maksab?” Kuivõrd raseduse katkestamine on põhimõtteliselt vastuolus põhiseadusega ning riik peab kohtlema sündimata inimesi samaväärselt sündinud inimestega, siis on alust arvata, et riik ei tohiks rahastada oma eelarvelistest vahenditest tegevust, mis on põhiseadusega vastuolus, isegi kui sündimata laste kaitset ei jõustata kriminaalõiguslike vahenditega. Just selles küsimuses püüabki õiguskantsler praegu selgusele jõuda.

Antud teemaga põhjalikumaks tutvumiseks võiks lugeda ka avaldust õiguskantslerile ja selle kaaskirja.

Elukultuuri Instituut vaidlustas abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkuse

19.09.2008 — Täna esitavad Elukultuuri Instituut, Noored Konservatiivid ja Eesti Lastevanemate Liit Eesti Vabariigi õiguskantslerile avalduse palvega kontrollida, kas abordi rahastamine Eesti Haigekassa vahenditest on põhiseadusega kooskõlas.

Kehtiva Vabariigi Valitsuse määruse „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“ kohaselt tasub Haigekassa naise enda soovil teostatava (st ilma meditsiinilise põhjenduseta) abordi eest 70% protseduuri hinnast ehk 1578,5 krooni. (Ilma meditsiinilise põhjenduseta tehtud abordid moodustavad kõikidest esilekutsutud abortidest üle 98%.)

Avalduse esitajate hinnangul on selline regulatsioon vastuolus põhiseaduse §-ga 16, mille kohaselt on igaühel õigus elule.

Ei tea, kes ta on, aga T-särke müüb ta küll hästi!

Che Guevara näo tõelisest tähendusest.

T-särgi hooajal on raske mitte märgata seda kummitavat ja fotogeenilist Che Guevara nägu: Barett kommunistliku viisnurgaga, korratud pikad juuksed ja kasimata habe. Teda võib samuti leida kohvitassidelt, vimplitelt ja aluspesult. Just see mustvalge pilt ilusast pahapoisist on Marylandi Kunstikolledži Instituudi sõnul maailma kuulsaim foto.

Inglismaa prints Harry kehastus selleks kuulsaks näoks ühel peol kaks aastat tagasi. Muusik Carlos Santana kandis uhkelt Che Guevara T-särki 2005. aasta Oscarite gaalal . Näitleja Johnny Deppil on tema pilt ühel kaelakeel ning Angelina Joliel on Che Guevara tatoveering, ainult et ta ei ütle kus. See üldlevinud pilt aitas Che Guevaral teenida välja koha ajakirja “Time” kahekümnenda sajandi maailma saja kõige tähtsama inimese pingereas.

Inimene on inimene on inimene: kui teadus kõneleb inimesest

Alltoodu on maailmakuulusa geneetiku, Dr Jérôme Lejeune* ettekanne 1993. aastal Tallinnas toimunud konverentsil “Inimene, religioon ja kultuur”.

Kaua aega tagasi, naistele pühendatud aastal, pidin tegema Bukarestis ühe avalduse. Olin pressikonverentsil Vatikani delegatsiooni liige. Kohal oli palju rahvast, ajakirjanikke, fotograafe jt. Üks neist tõusis ja küsis minult: „Kui te ütlete, et peab austama kuitahes tillukest inimolendit, kas ütlete seda seepärast, et olete katoliiklane?” Ma küsisin piiskopilt, kes oli delegatsiooni juht: „Monsigneur, kas ma tohin vastata väga otse, avameelselt?” Ta lubas ja ma ütlesin mehele: „Kuulge, kui Kirik – tänu Jumalale, ta ei tee seda – aga kui Kirik ütleks, et on lubatud hävitada looted in utero (emaüsas), sest nad pole inimolendid, siis ma ei oleks enam katoliiklane ja seda puht-teaduslikel põhjustel.” Huvitav oli, et ajakirjandus seda avaldust ei puudutanud. Aga te võite seda uskuda, ma selgitan teile kohe, mispärast. Ma ütlesin – teaduslikel põhjustel, sest just praegu on enamikus maailma maades levinud uut liiki obskurantism. Inimesed näivad arvavat, et mida rohkem me teame geneetikast, seda enam me ignoreerime inimolendi loomust. Me teame üha rohkem geenidest, kromosoomidest, embrüoloogiast, kuid üha vähem ja vähem sellest, mis on inimolend! Ma ei saa sellise rumalusega nõustuda. Ma ei saa nõustuda sellega, et edendades teadust, laiendades teadmisi – seda meile ju iga päev ajalehtedes kirjutatakse – õhutame me samal ajal taolist obskurantismi. Teadlase kohus on rääkida inimestele: „Ärge uskuge, mida teile kõneldakse, uurige raamatuid, uurige kirjandust, teadust ning te mõistate üha enam seda, mida ütles üks suur ameerika kirjanik pärast Drett Scotti juhtumit. Ta ütles lihtsalt: „Inimene on inimene on inimene”. See lihtne fraas tähistas orjuse lõppu Ameerikas. (Drett Scotti otsus, märts 1857: USA Ülemkohus otsustas, et mustanahalised pole vastavalt Ühendriikide konstitutsioonile seaduslikud isikud. Üksteist aastat hiljem, pärast kodusõda, parandati see viga 13. ja 14. lisandusega konstitutsioonis.) Me peame niisiis defineerima, mis on inimelu. Ma ei kavatse pidada põhjalikku loengut inimese geneetikast. Mingil määral pean seda muidugi tegema, ent püüan seda teha võimalikult arusaadavalt.

Alustan väga lihtsast eksperimendist, mida ma välismaal olles sageli teen. Geneetikaprofessorina meeldib mulle väga külastada kahte paika – üks on muidugi ülikool, teine aga loomaaed. Mõlemad on väga õpetlikud. Ülikoolides olen sageli kohanud väga õpetatud inimesi mõtisklemas selle üle, kas nende lapsed, kui nad veel väga väikesed olid, polnud ehk loomad. Kuid loomaaias pole ma ealeski näinud šimpanseid arutlemas, kas ehk nende lapsed võiksid ühel päeval ülikooli astuda! Nii ongi mulle selle katse põhjal jäänud mulje, et inimese ja šimpansi loomuse vahel peaks valitsema erinevus.

Teadus näitab meile pika rea biokeemiliste DNA uuringute abil, et erinevus on tõesti olemas. Ent kuigi ükski loom maa peal, isegi šimpans mitte, ei sarnane täielikult inimesega, pean ma tunnistama, et arutledes mõne kolleegiga, võib täheldada kummalist asja. Mõned neist arvavad, et väga väikestena emaüsas, olid nad šimpansid. Nüüd, täisealistena, ei meeldi neile, et neid šimpansideks nimetatakse. Nad peavad end inimesteks, jättes mulje, nagu oleksid nad liiki vahetanud. Ent see pole võimalik. Aju liigiomased iseärasused on olemas päris algusest saati.

Ettekujutuse saamiseks annan teile tõepoolest väga visandliku pildi. Kui vaatate seemneraku pead, mis kannab isapoolse informatsiooni munarakku (mis omakorda sisaldab ema poolt edasiantavat geneetilist informatsiooni), siis püüdke ette kujutada, et selle seemnepea (mis mahuks vabalt nõelateravikule) sisemuses on paelataoline DNA molekul. See molekul on füüsiliselt 1 m pikkune, kuid jagatud 23 osaks. Iga osa on nii peenelt keerdunud superspiraaliks ja super-superspiraaliks, et on lõpuks nagu tilluke kepike, mida me nimetame kromosoomiks. Uurides munarakku, leiame sealt veel ühe meetri DNA-d, kuhu on samuti kõik kirja pandud ja mis on samuti keerdunud 23 osaks. Kui emalt pärinev 23-köiteline eluseadus saab täiendavad 23 köidet, mis tulevad isalt, siis ongi koos piisav ja vajalik informatsioon selleks, et ehitada üles uut olendit antud liigist. See, mida ma räägin, käib nii inimese kui ka šimpansi kohta; see kehtib iga biparentaalse reproduktsioonisüsteemi puhul. Täpselt sellel hetkel on kogu informatsioon kohal ning uus olend alustab eksisteerimist.

EL raport kaardistab perekonnaelu hävingut

Euroopa Parlamendi avalikustatud raport teatab, et Euroopas toimub iga 30 sekundi tagant ühe perekonna kokkukukkumine ja üks abort.

Perekonnapoliitika Instituut teatas 27 Euroopa Liidu liikmesriigis läbiviidud uuringule toetudes, et tänaseks on pensionäride arv Euroopas ületanud teismeliste arvu ning et kasvanud on üksi elavate inimeste arv ühiskonnas.

Brüsselis Euroopa Parlamendi poolt avalikustatud raport, mis kannab pealkirja “Perekonna areng Euroopas 2008” (“The Evolution of the Family in Europe 2008”), iseloomustab euroopa sündimust sõnaga “kriitiline”.

Raporti kohaselt sündis 27 Euroopa Liidu liikmesriigis aastal 2007 pea miljon last vähem kui aastal 1980. Samas oli eelmisel aastal üle 65-aastaseid inimesi enam kui 6 miljoni võrra enam kui alla 14-aastaseid. Seejuures oli 1980. aastal lapsi pensionäridest rohkem enam kui 36 miljonit.

Instituut kinnitas: “Tänaseks on Euroopa vanurite kontinent.” Pea iga viies rasedus lõppeb esilekutstud abordiga. Abielude tase on aastaga 1980 võrreldes langenud 24 protsenti. Kolmest majapidamisest kahes ei ole lapsi ning pea 28 protsendis majapidamistes elab vaid üks inimene.

Raport kutsub Euroopa Liidu liikmesriike üles asutama perekonnale keskenduvaid ministeeriume.

Allikas: Times Online

Perekond: despootluse allikas või vabaduse kants?

Kõigis ühiskondades on tugevad perekonnad kodanikuvabaduste ja isikliku õnne aluseks.

“The Natural Family: A Manifest”, Allan C. Carlson ja Paul T. Mero, Spence Publishing, 2007, 256 lk, ISBN: 1890626708

Selles kergesti loetavas raamatus püüavad Allan Carlson, USA-s asuva Howard’i Perekonna, Religiooni ja Ühiskonna Keskuse rajaja ja Paul Mero, Sutherland’i Instituudi president, selgitada, mis on põhjustanud perekonna kui institutsiooni allakäigu viimase poole sajandi jooksul. Nad toovad esile olulisel hulgal empiirilisi tõendeid loomuliku perekonna toetuseks, näitavad, et ühiskonnad, kus hüljatakse perekonna kui põhilise sotsiaalse ühiku kontseptsioon, ei ole elujõulised ning soovitavad mitmesuguseid reforme, mis võivad elujõulise perekultuuri taastamisele kaasa aidata.

Faktid, mitte meelitused samasooliste külgetõmbe kohta

Homoseksuaalsuse ja Teadusuuringute Erakorralise Komitee avalik kiri

Kergemeelsed väited geide elustiili kohta tuginevad harva teaduslikele uuringutele ― ja kui ka tuginevad, on uuringud nõrgad.

Kes sind aitavad: need, kes jätavad sulle tõe rääkimata või need, kes räägivad tõtt?

Esimesed võivad sinus parema enesetunde tekitada, sind rahustada ja meelitada, kuid tõde on armastavam. See aitab sul elada tervemat, õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.

Homoseksuaalsuse kaitsjad ja edutajad püüavad maha salata selle elustiiliga seotud teaduslikult dokumenteeritud tõsist seksuaalset lodevust, võimetust säilitada truusid suhteid, partneri ahistamist ning psüühilisi ja füüsilisi haigusi. Samuti räägivad nad inimestele, kes tunnevad tõmmet samasooliste partnerite poole (lühend SSA – samasooliste atraktiivsus), et “See on geneetiline,” “Te sündisitegi sellisena,” või veel enam, “Jumal tegi teid geideks.”

Häda neile, kes hüüavad kurja heaks

Ema Teresa, kes pühendas oma elu vaestest vaeseimate teenimisele, on mitmeid kordi öelnud, et suurim vaesus ei asu mitte Calcutta tänavail, vaid Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas. Ta lausus sageli: “Milline kohutav vaesus, mis ütleb: Ma ei saa toita veel üht last. Ma ei saa riietada veel üht last. Ma ei saa anda peavarju veel ühele lapsele. Ma ei saa hoolitseda veel ühe lapse eest. Ma ei saa armastada veel üht last.” Selline tohutu vaesus on haaranud meie rahvust viimase 35 aasta jooksul ― vaesus, mis kesk ennenägematut heaolu õitsengut ja rikkust seab ranged piirid meie võimele armastada.

Üht teemadest, mida käsitles Johannes Paulus II oma entsüklikas Evangelium Vitae (Elu evangeelium), võiks kirjeldada kui kriisi tõe vallas. Johannes Paulus II uskus, et kõigil on mõistuse valguse läbi juurdepääs objektiivsele tõele. Seeläbi vastandus ta paljudele lääne ühiskonnas, kes seavad tõe kui sellise olemasolu kahtluse alla. Paljudele meie kultuuriruumis on kujunenud ainsateks absoluutideks sallivus ja mitmekesisus. Loomulikult leidub neis väärtustes palju head. Sallivus on tähtis ja vajalik voorus demokraatliku ühiskonna jaoks. Ühtlasi on see kooskõlas kristliku õpetusega.

EKI avalik kiri: Miks tähistab Eesti rasestumis- vastaste vahendite päeva?

Elukultuuri Instituut saatis alloleva avaliku kirja 25. septembril ajalehele Postimees, mis hoolimata korduvatest järelpärimistest ei vastanud ei küsimustele avaldamise kohta ega põhjuste kohta, miks ei soovita kirja avaldada. Samuti ei soovinud kirja avaldada Delfi, millele sai tekst saadetud 10. oktoobril, põhjendades oma seisukohta asjaoluga, et rasestumisvastaste vahendite päeva tähistamisest on möödas liialt palju aega (2 nädalat).

Reedel (21.09) teatas BNS, et Eesti tähistab kolmapäeval (26.09) esmakordselt rahvusvahelist rasestumisvastaste vahendite päeva. Peaasjalikult teismelistele suunatud ettevõtmise tunnusloosungiga „Ela oma elu enne, kui alustad uut” edastatav sõnum on selge: ärge rutake lapse elu alustamisega ― elage enne oma elu (just kui laste elu välistaks kuidagi vanemate oma?). Ei ole teada, kes ja mis põhjusel on otsustanud, et Eesti peaks sellist päeva tähistama. Küll aga on selline otsus läbinisti arusaamatu. Seda ennekõike, kuigi mitte üksi, kolmel põhjusel.

Benedictus XVI: Loomuõigus on demokraatliku ühiskonna alus

… ja selle eiramine tähendab tsivilisatsiooni kriisi

Paavst Benedictus XVI sõnul peab demokraatia vundamendiks olema loomuõigus, et võimul olijaile ei jääks võimalust määratleda, mis on hea ja mis kuri.

Püha isa rääkis sel teemal tema audientsile tulnud Rahvusvahelise Teoloogiakomisjoni liikmetega, arutledes selle üle, mida ta näeb vasturohuna maailmas üha laiemalt levivale „eetilisele relativismile”.

Paavst ütles, et loomuõigus on „Looja poolt inimese südamesse kirjutatud norm”, mis võimaldab teha vahet heal ja kurjal. Samal ajal nentis ta, et osaliselt kultuuriliste ja ideoloogiliste faktorite tõttu on tänane sekulaarne kodanikeühiskond meeltesegaduse situatsioonis. „Algne tõendus selle kohta, mis on inimolendite ja nende eetilise käitumise aluseks, on ühiskonnas kaotsi läinud, ning loomuliku moraalikorra doktriin põrkub teiste ja risti vastu käivate kontseptsioonidega.”

„Kõigel sellel on ühiskondlikule korrale tohutusuur tähendus. Positivistlik nägemus õigusest paistab domineerivat paljusid õpetlasi.” Ta selgitas, et nende õpetlaste seisukohtade kohaselt saab „inimkonnast , või ühiskonnast, või faktiliselt kodanike enamusest ühiskondliku seadusandluse ülim allikas.”

Valmistudes hallipäiste leegionideks

„Kas mind veel vajad, kas mind veel toidad, kui olen kuuskümmend neli?“ küsis The Beatles. Kahju küll, aga me ei saa selles päris kindlad olla.

Kas olete märganud, kui vanaks me jääme? Kaubanduskeskustes jalutuskeppidele ja kõndimisel abiks olevatele tugiraamidele toetuvate vanavanaemade rohkus ületab vankrites olevate beebide arvu. Ehk on selle põhjuseks asjaolu, et hommikupoolikul on enamik beebisid lastehoius ja nende emad tööl, vabastades seega lava vanematele põlvkondadele. Siiski muutub maailm kindlasti vanemaks, mitte nooremaks.

Mingil hetkel järgmise aastakümne kestel ületab üle 65-aastaste inimeste arv esimest korda ajaloos alla 5-aastaste oma. Tundub veidi hirmutav? Kuid sellega tuleks harjuma hakata. Ameerika Ühendriikide valitsuse värske aruande kohaselt kestab selline olukord tõenäoliselt inimkonna ajaloo lõpuni.