Liisa Pakosta: siidrit osta ei tohi, last tappa võib?

Mõne päeva eest avaldati Delfis Riigikogu  ja Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikme pr Liisa Pakosta arvamus, milles ta kajastab Sotsiaalministeeriumis toimunud nõupidamist, kus arutati alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõudega seonduvaid küsimusi.

Artiklis, mis kannab karmi pealkirja “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?”, kirjutab Pakosta:

“Me ei usalda alaealisi nii paljukestki, et nad võiksid endale poest pudeli õlut või veini osta, sest me arvame, et nad on nii mõtlematud, et võivad ennast sellega kahjustada. Me ei usalda alaealisi ise otsustama, kas nende hambaid võib puurida või kas neile võib vaktsineerimissüsti teha. Me oleme perekonnaseadusega kohustanud lapsevanemaid täiel määral vastutama oma lapse elu ja tervise eest kuni tema täisealiseks saamiseni. Oleme kohustanud lapsevanemaid oma last ülal pidama kuni gümnaasiumi lõpuni. Me ei usu (või vähemalt oleme me seda mitteusku seadustes määratlenud), et alaealised suudaksid ette näha oma tegude tagajärgi.

Me ei luba alaealisi valima, kuna me arvame, et nad ei suuda näha seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Mulle tunduks täiesti ebaproportsionaalne, kui me nüüd järsku arvaksime, et veel kõhus oleva lapse tapmine ja noore ema enda tervise ohtuseadmine on midagi sellist, mille suhtes on noorel inimesel elukogemus olemas. Kordan veelkord — kui otsustataks tervikuna, et inimene muutub täiesti teovõimeliseks 16. eluaastast, siis oleks ka selge, et sellest alates teebki noor inimene oma otsused ise. Aga et pudelit õlut ei usalda ostma, kuid elu ja surma üle otsustama usaldame… see ei ole kuidagi tasakaalus ega loogiline.”

Kirjutades Sotsiaalministeeriumi arutelust märgib Pakosta, et “vastuseta jäi küsimus, et miks kõikide teiste meditsiiniliste operatsioonide puhul on vanema kirjalik nõusolek nõutav, abordi puhul aga mitte.”

Samuti mainib Pakosta, et saab aru naistearstide hoiakust, et abort on lihtsalt üks meditsiiniline toiming, ning lisab, et “ilma selle mõttemalli omaksvõtuta ei suudaks nad ilmselt üldse oma tööd teha”.

Kõnealune artikkel on tähelepanuväärne, kuna see on üks esimesi kordi, kui ametis olev Riigikogu liige julgeb avalikult nimetada aborti selleks, mis see on — sündimata inimese tapmiseks. Ehk annavad pr Pakosta väljaütlemised tunnistust julguse kasvamisest poliitikute seas heita kõrvale poliitiliselt korrektsed eufemismid, millega abordi koledat tegelikkust varjatakse, mis omakorda võib viia sammudeni asuda vähegi kaitsma sündimata inimeste õigust elule — õigust, mis põhiseaduse kohaselt on igal inimesel (§ 16) ja on igal inimesel võrdselt (§ 12).

Pr Pakosta artikli täistekstiga saab tutvuda Delfi vahendusel.

EKI kiri Justiitsministrile seoses mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimusega

Lgp justiitsminister hr Rein Lang!

Pöördume Teie poole lähtudes üleskutsest väljendada 1. dets.-ks Justiitsministeeriumile seisukohta seoses mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise küsimusega.

Esiteks. Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib §-s 27, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Ilmselgelt peeti 1992. aastal, kui põhiseadus vastu võeti, perekonna all silmas ühe mehe ja ühe naise vahelist lastele avatud liitu. Kuigi põhiseadus võeti vastu veel ajal, mil sedavõrd elementaarseid asju peeti iseensestmõistetavaks, tundub tänases kultuurilises kontekstis mõistlik järgida Läti ja Leedu eeskuju ning perekonna definitsioon põhiseaduses selgesõnaliselt lahti kirjutada.

Antud küsimust arutades on väga oluline meenutada, mida ütles 2006. aastal toonane õiguskantsler Allar Jõks vastuseks homo-organisatsioonide kaebusele, et võimaluse puudumine oma kooselu seaduslikult registreerida on nende suhtes diskrimineeriv ja rikub põhiseaduses sätestatud perekonna puutumatuse põhimõtet.[1]

Hr Jõks tõdes, et perekond on Eesti põhiseaduses võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Ta rõhutas, et põhiseaduses on perekonna all peetud silmas jätkusuutlikku üksust, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad, kes on ühiskonna kestvuse tagajad.

Rünnakud perekonna vastu

Varro Vooglaid

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Kuidas seadused, nõnda käitumine

Teaduslikud uuringud näitavad, et samasooliste “abielu” seadustamine suurendab märkimisväärselt homoseksuaalse käitumise esinemist, väidab psühholoog.

Trayce L. Hansen

Ülemaailmselt kogutud uuringute tulemustest ilmneb, et ühiskondades, kus homoseksuaalset käitumist toetatakse, on suurem eelsoodumus selle tihedamaks esinemiseks. Samasooliste “abielu” legaliseerimine, mida mitmed USA osariigid kaaluvad, on homoseksuaalse käitumise lõplik ühiskonnapoolne heakskiit ning toob endaga kaasa seesugust eluviisi harrastavate inimeste hulga kasvu.

Rootsis, Soomes, Taanis ning USAs läbiviidud ulatuslikud uuringd näitavad, et homoseksuaalne käitumine on eelkõige keskkonnast tingitud nähtus. Täpsemalt, sotsiaalsed ja perekondlikud tegurid ning homoseksuaalsust salliv või koguni seda soosiv keskkond mängivad vastava käitumise välja kujunemises väga suurt rolli.

EKI kommentaar: õiguskantsler eiras abordi riikliku rahastamise vastu esitatud argumente

Elukultuuri Instituut saatis antud kommentaari (veidi lühendatud kujul) avaldamiseks ajalehele Postimees, mis aga keeldus seda trükkimast põhjendades oma otsust sooviga mitte diskussiooni jätkata.

Nädalapäevad tagasi tegi õiguskantsler teatavaks oma lõppvastuse Elukultuuri Instituudi jt poolt esitatud ning rohkelt meediakajastust leidnud avaldusele, millega seati kahtluse alla abordi riikliku rahastamise kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kokkuvõttes oli tema seisukoht, et vastuolu põhiseadusega ei eksisteeri.

Kesksed argumendid jäid tähelepanuta

Kahjuks jättis aga õiguskantsler talle esitatud avalduse kesksed argumendid pea täielikult tähelepanuta. Nimelt põhines Tederile esitatud avaldus oma keskses osas Allar Jõksi poolt 2002. aastal õiguskantslerina ametlikus arvamuses väljendatud seisukohtadele. Toona kirjutas Jõks, et „Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud — raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” Kuigi Jõks ei pidanud põhjendatuks tunnustada sündimata inimeste subjektiivset õigust elule, on oluline tema seisukoht, et „Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule.”

Vastuseks Eesti Seksuaaltervise Liidu püüdlustele mõjutada õiguskantsleri menetlust

Eelmisel nädalal avaldas ajaleht Postimees terve rea artikleid seonduvalt õiguskantslerile esitatud avaldusega, millega paluti kontrollida abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkust. Paari viimase hulgas ilmus reedel Postimees Online’i kaks jõulist seisukohavõttu Eesti Seksuaaltervise Liidult (ESTL) (vt siin ja siin).

Esmalt on neis artiklites väljendatud seisukohti lugedes oluline meeles pidada, et ESTL on Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (IPPF) ehk ülekaalukalt maailma suurima abordipakkuja Eesti liikmesorganisatsioon ja hääletoru. Seda on oluline teada, et ei tekiks eksiarvamust, nagu oleks tegu sõltumatu ja vaid tervise edendamise eest seisva professionaalse organisatsiooniga.

Postimees käsitleb abordi rahastamise teemat

Tänane Postimees on võtnud oma juhtkirja teemaks abordi riigipoolse rahastamise küsimuse, mille vastavust põhiseadusele uurib praegu õigeuskantsler Indrek Teder. On rõõmustav, et juhtkiri on võetud kokku lausesse “[v]alikaborte ei peaks riik haigekassa kaudu kinni maksma”, ning et seda seisukohta on korratud ka juhtkirja eelviimases lõigus. Samas on artikli põhiosa toon polemiseeriv.

On kummastav, et veel enne kui õiguskantsler on oma seisukoha avaldanud, väljendab Postimehe toimetus kahtlust, kas õiguskantsler ikka käsitleb seda küsimust oma institutsionaalsest positsioonist lähtudes. Näib nagu Postimees “teaks” juba õiget lahendust antud probleemile ja jälgib nüüd, kas õiguskantsler vastab õigesti või “lähtudes oma persoonist”.

Lisaks juhtkirjale käsitleb sama teemat ka Kai Kalamees artiklis “Tederi abordianalüüs külvab segadust”. Viidates eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi käsitlusele abordiseaduste vastavuse kohta põhiseadusele on ajakirjanikul jäänud kahe silma vahele Jõksi seisukoht, et “[k]una loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.” (lk 7) Jõks osutas ka, et “[l]oote eluõiguse kaitse samaväärsus sündinud elu kaitsega on nõutav riiklike sekkumiste osas.” (lk 7)

Viimane lause on oluline mõistmaks vastust Postimehe juhtkirja lõpus esitatud küsimusele “kuidas ikkagi on õigus elule paremini tagatud juhul, kui inimene abordi eest ise maksab?” Kuivõrd raseduse katkestamine on põhimõtteliselt vastuolus põhiseadusega ning riik peab kohtlema sündimata inimesi samaväärselt sündinud inimestega, siis on alust arvata, et riik ei tohiks rahastada oma eelarvelistest vahenditest tegevust, mis on põhiseadusega vastuolus, isegi kui sündimata laste kaitset ei jõustata kriminaalõiguslike vahenditega. Just selles küsimuses püüabki õiguskantsler praegu selgusele jõuda.

Antud teemaga põhjalikumaks tutvumiseks võiks lugeda ka avaldust õiguskantslerile ja selle kaaskirja.

Elukultuuri Instituut vaidlustas abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkuse

19.09.2008 — Täna esitavad Elukultuuri Instituut, Noored Konservatiivid ja Eesti Lastevanemate Liit Eesti Vabariigi õiguskantslerile avalduse palvega kontrollida, kas abordi rahastamine Eesti Haigekassa vahenditest on põhiseadusega kooskõlas.

Kehtiva Vabariigi Valitsuse määruse „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“ kohaselt tasub Haigekassa naise enda soovil teostatava (st ilma meditsiinilise põhjenduseta) abordi eest 70% protseduuri hinnast ehk 1578,5 krooni. (Ilma meditsiinilise põhjenduseta tehtud abordid moodustavad kõikidest esilekutsutud abortidest üle 98%.)

Avalduse esitajate hinnangul on selline regulatsioon vastuolus põhiseaduse §-ga 16, mille kohaselt on igaühel õigus elule.

22. jaanuari tähendusest

Täna, 22. jaanuaril mälestatakse Ameerika Ühendriikides, ent ka mujal maailmas neid kümneid miljoneid lapsi, kes on USA Ülemkohtu 1973. aasta otsuse järel kohtuasjas Roe vs. Wade sünnieelselt tapetud.

Kuupäevadel on võime omandada võimsaid sümboolseid tähendusi. Nende võim on sedavõrd suur, et Euroopas koosnevad mõned tänavanimed, nagu näiteks Rooma 4. Novembri Tee, üksnes mälestusväärsest kuupäevast (4. Novembri Teega mälestatakse Austria alistumist Itaaliale Esimeses maailmasõjas). Ameerika Ühendriikides on sümboolseteks kuupäevadeks 4. juuli 1776 (Iseseisvuspäev), 7. detsember 1941 (Pearl Harbouri ründamine) ja nüüd ka 11. september 2001 (mis ei vaja selgitamist).

Rahvastikuministri kampaaniast ja eetikast

Antud tekst sai saadetud Eesti Päevalehele päev pärast rahvastikuministri kampaaniaplaane kritiseeriva artikli avaldamist. Kahjuks ei ole EPL seda avaldanud ega ka oma vastavasisulist otsust sõnagagi põhjendanud.

28. detsembri EPL-s avaldatud artiklis Urve Palo tahab kampaaniaga naisi abortidest loobuma panna väljendas Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik seisukohta, et „kui riigil on varjatud agenda – kallutada inimest sünnitama -, siis see on ebaeetiline.” 

Samal arvamusel on Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet, kes on koostöös erialaspetsialistidega kirjutanud vastuseks Elukultuuri Instituudi teabenõudele, et kuivõrd raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse kohaselt võib naise rasedust katkestada üksnes tema enda soovil, siis ei tohi nõustamisel mõjutada naist rasedust katkestama ega raseduse katkestamisest loobuma.

Samas ei ole sellisel seisukohal nimetatud seadusest tulenevat alust. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses (§-s 5) on öeldud vaid seda, et keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama – raseduse katkestamata jätmisest ei ole kirjutatud sõnagi. Ja selline lahendus ei ole kaugeltki juhuslik.

Lastearst: isapuhkus rikub laste õigusi

Teenekas arst Adik Levin paneb Maalehe veergudel võrdõiguslastele ja võimuliidule pahaks lapsest mitte hoolivat suhtumist vanemapuhkuse teemasse. Ta kutsub üles vaatama sellele küsimusele mitte üksi läbi täiskasvanute, vaid ka läbi laste silmade.

”Mõni aeg tagasi võis “Hommikutelevisioonis” kuulda-näha sotsiaalministrit ja üht projektijuhti, kes esitlesid uuringut, kus kajastati isade kaasamist vanemapalga saajate hulka. Toodi välja, et isad ei ole eriti huvitatud vanemapalga saamisest ehk lapsega kodus olemisest. Selline isade käitumine pidi olema meie endise perioodi igand,” kirjutab Levin.

Benedictus XVI: Loomuõigus on demokraatliku ühiskonna alus

… ja selle eiramine tähendab tsivilisatsiooni kriisi

Paavst Benedictus XVI sõnul peab demokraatia vundamendiks olema loomuõigus, et võimul olijaile ei jääks võimalust määratleda, mis on hea ja mis kuri.

Püha isa rääkis sel teemal tema audientsile tulnud Rahvusvahelise Teoloogiakomisjoni liikmetega, arutledes selle üle, mida ta näeb vasturohuna maailmas üha laiemalt levivale „eetilisele relativismile”.

Paavst ütles, et loomuõigus on „Looja poolt inimese südamesse kirjutatud norm”, mis võimaldab teha vahet heal ja kurjal. Samal ajal nentis ta, et osaliselt kultuuriliste ja ideoloogiliste faktorite tõttu on tänane sekulaarne kodanikeühiskond meeltesegaduse situatsioonis. „Algne tõendus selle kohta, mis on inimolendite ja nende eetilise käitumise aluseks, on ühiskonnas kaotsi läinud, ning loomuliku moraalikorra doktriin põrkub teiste ja risti vastu käivate kontseptsioonidega.”

„Kõigel sellel on ühiskondlikule korrale tohutusuur tähendus. Positivistlik nägemus õigusest paistab domineerivat paljusid õpetlasi.” Ta selgitas, et nende õpetlaste seisukohtade kohaselt saab „inimkonnast , või ühiskonnast, või faktiliselt kodanike enamusest ühiskondliku seadusandluse ülim allikas.”

Vaikiv ajastu

Antud repliik sai saadetud eelmise nädala esmaspäeval — s.o. samal päeval, kui avaldati õiguskantsleri tegevuse aastaülevaade — ajalehele Postimees, mis ei soovinud seda trükkida. Järgmisel päeval sai tekst saadetud ajalehele Eesti Päevaleht, kes pole hoolimata järelepärimisest nädala jooksul sõnagi vastanud.

Repliigi viimane lõik sisaldab üleskutset lõpetada sündimata inimeste tapmise riiklik mahasalgamine. Üha enam tundub, et see üleskutse tuleks ennekõike adresseerida Eesti ajakirjandusele.

Vanad asjad

Alljärgneva artikli kirjutasin algselt Päevalehele, jätkamaks seal alanud debatti (2003. aasta novembris). Kuigi pean avalikku debatti vajalikuks, ei pruugi ajaleht siiski olla juriidilise argumentatsiooni korrektsuse analüüsiks kohane foorum. Seepärast otsustasin saata kirjutise antud probleemiga lähemalt seotud isikutele, hr. Allar Jõksile, kelle vastuse mõningaid aspekte Kirikute Nõukogu avaldusele on alljärgnevalt analüüsitud, hr. Tõnis Lukasele, kes ainsana Riigikogu liikmetest söandas demograafia-arutelul tõstatada abortide seaduslikkuse küsimuse ja Eesti Kirikute Nõukogule, kelle pöördumine ajendas õiguskantsleri allpool analüüsitud vastuse.