Teistsugune lugu samasoolisest vanemsusest

Dr Walter Schumm

Poliitiliste eneseõigustuste võidujooksus ignoreeritakse uurimusi, mis näitavad lesbi- ja geivanemsuse riske.

On kindel oht, et igaüht, kellel on gei- või lesbivanemsuse kohta midagi (ükskõik kui ettevaatlikult) öelda, mõistetakse parimal juhul valesti ja halvimal juhul jälestatakse. Sellest hoolimata on ülikooliprofessori missiooniks otsida uusi teid vanadele teemadele lähenemiseks, igasugustele ähvarduste vormidele vastuseismiseks ja kindlustamaks, et vastuoluliste teemade puhul käsitletaks erinevaid vaatenurki. Kuna rohkem kostab hääli, mis hüüavad kiitust end gei, lesbi, bi- või transseksuaalina  (GLBT) defineerivate inimeste vanemsusele, esitan siin alternatiivse, võimalik, et vähemuse vaate, mis keskendub mõnedele võimalikele ohtudele, mis seonduvad gei- ja lesbivanemsusega.

See on katsumusterohke ala. Ühe vihjena raskuste kohta mõelge näiteks sellele: kui rühm autoreid avaldas kolm artiklit (kaks neist isegi samas ajakirjas) andmetest sama grupi lesbidest vanemate kohta 1980-ndatel, siis kahte artiklit, mis teatasid soodsatest tulemustest, tsiteeriti 65 korda – võrreldes vaid kahe tsiteerimisega artiklist, mis teatas ebasoodsatest tulemustest. Teistel juhtudel oli uurimuse tsiteerimine kirjanduse suuremates ülevaadetes seda tõenäolisem, mida halvem oli uurimuse metodoloogiline kvaliteet.

Suure osa selleteemalise kirjanduse metodoloogiline kvaliteet on madal. Paljud uuringud ei ole kontrollinud, kas lesbide ja erisooliste vanematega  perede vahel esineb vanemahariduse ja per-capita sissetuleku suuruse erinevust. Sellest sõltumata on 2010. aasta veebruari ja juuni vahel mitte vähem kui kolmes artiklis leitud, et kaks lesbist ema võivad keskmiselt osutuda paremateks vanemateks kui erisoolised  vanemad (Biblarz & Stacy, 2010; Gartrell & Bos, 2010; Biblarz & Savci, 2010) – üsna vastuoluline seisukoht. Kuid endiselt on tõsiseid muresid.

Seksuaalne truudus

Uuringutest näeb järjest selgemini, et paljud lesbi-/geivanemad annavad oma versiooni püsisuhtest eeldusega, et petmine on vastuvõetav. Mõned uuringud osutavad, et geimeestel on stabiilsemad suhted vaid siis, kui petmine on lubatud. Michael Bettinger (2006) teatas: “Tähtis erinevus homo- ja heteroseksuaalselt käituvate inimeste  vahel on, et enamik püsisuhetes geimeestest pole monogaamsed.”

Dr Esther Rothblum on avaldanud, et kui naised (lesbid või heteroseksuaalselt käituvad) sooritavad harva kõrvalehüppeid, siis “40%-l seaduslikult kinnitatud kooselus elavatest geimeestest on kokkulepe, et mitte-monogaamia on lubatud ja enam kui pool on olnud suguühtes väljaspool kestvat suhet.” Kui geiabielu tähendab seksuaalse mitte-monogaamia aktsepteerimist abielus, peame aktsepteerima ka sisemist muutust abielu loomuomases tähenduses ja lõppude lõpuks ka vastutustundliku vanemluse tähenduses.

Suhte stabiilsus ja lapsed

Teine probleem puudutab suhet laste saamise ja laste pärast kokkujäämise vahel. Kuigi mõnedes uuringutes osutuvad lesbi- ja geipaaride suhted kõrgemakvaliteedilisteks ja rahuldust pakkuvamateks, näib, et on vähem tõenäoline, et need püsivad stabiilsena, kui asjasse on segatud lapsed. Pattersoni ja Nanette Gartrelli USA-s läbiviidud hiljutised uuringud, nagu ka Skandinaavia uuringud, kinnitavad seda tulemust, isegi kui valimis olnud GLBT vanematel oli palju kõrgem haridustase kui heteroseksuaalselt käituvatel  vanematel.

Gartrell ja Bos teatasid hiljuti, et üle 56 % lesbilistest vanematest olid lahutanud ajaks, kui nende laps oli 17-aastane. Vastavalt emade hinnangutele oma laste psühholoogilise kohanemise kohta polnud selle ebastabiilsuse ebasoodus mõju statistiliselt märkimisväärne. Samalaadsed uuringud erisooliste  vanemate kohta näitavad lahutuste osahulga kõikumist kolme  kuni kolmekümne protsendini sarnases  ajavahemikus.

Hetkel puuduvad veel avaldatud andmed õiguslikult registreeritud liidus  LGBT vanemate suhete stabiilsuse kohta. Kuid hiljuti kogutud andmed näitavad, et väga harva saavad GLBT paarid kokku laste saamise kavatsusega ja vähesed saavad ka tegelikult lapsi; kui nad lapse saavad, veedavad nad vaid harva selle lapsega rohkem kui aasta.

Mõjud lastele

Richard Redding järeldas Duke Journal of Gender Law and Policy 2008 aasta numbrit kirjutades, et geivanematel olid tõenäolisemalt geidest lapsed. 26 GLBT-vanemsust käsitleva raamatu uuringu ja kümne raamatu meta-analüüsid, mis ma olen teinud, ühilduvad tema tuvastatuga. (Schumm, ajakirjanduses). Veel enam, minu uuringud näitavad, et paljud sellealase kirjanduse ülevaated  on süstemaatiliselt välja jätnud informatsiooni, mis puudutab geivanemsusega seostuvaid negatiivseid mõjusid lastele – s.o suurem kiindumushäirete hulk ja kõrgem ravimite kuritarvitamise tase geidest isade tütarde hulgas. Värskeim GLBT peresid puudutava kirjanduse ülevaade ei maininud Sirota (2009) uurimust, kuigi ma saatsin selle kokkuvõtte kaks aastat tagasi.

Siin pole ruumi adekvaatseks käsitluseks, kuid mõned uuringud näitavad diferentseerivaid mõjusid laste soorollide orientatsioonile ja nende vaadetele mittemonogaamsele seksuaalsusele. Mu kõhutunne ütleb, et impulsikontroll võib olla tähtis vahepealne muutuja, mis aitaks mõista vanemate seksuaalse orientatsiooni mõju lastele, kuid ma pole sellele keskenduvatest uuringutest kuulnud.

Taas kord näib lapsi puudutavate tulemuste avaldamise osas ilmnevat erinevusi, mis sõltuvad andmete allikast – kas selleks on olnud nt vanemad, lapsed või õpetajad. Mina arvan, et emadelt saadud andmed kipuvad olema mõjutatud sellest, mida vastajad näevad ühiskondlikult soovitavate tulemustena, eriti kui emad tajuvad uuringu taga olevaid poliitilisi eesmärke.

Eesmärk ei pühenda abinõud

Ilmselt võiks LGBT-isikuid ja -peresid käsitlevate uuringute väärtarvitusest terve raamatu kirjutada. Isegi kui teadlaste poliitilised eesmärgid oleksid kiiduväärsed, siis teaduse ärakasutamine ei oleks seda mitte. Minu arvates ei õigusta siin eesmärk abinõusid. Paljud juura- ja ühiskonnateadlased on peaaegu et vandunud, et mõte, et GLBT vanematel kalduvat olema GLBT lapsed, pole midagi muud kui müüt, ent mitmete teabeallikate hoolikas uurimine viitab millelegi muule, nagu näitab minu peagi valmiv artikkel.

Praegu ütleksid paljud: ja siis? See võib olla usutav  seisukoht, kuid see ei olnud see seisukoht, millel oli enamik teadlastest 1990. ja 2005. aasta vahel. Siis, ja ka praegu, ma eeldan, peaks avalikkuse enamus suhte ebastabiilsust laste heaolule kahjulikuks ja sooviks arvesse võtta tõendeid selle kohta, et lesbidest vanematel on palju ebastabiilsemad suhted kui abielus olevatel erisoolistel  vanematel.

Nagu ma alguses märkisin, on selliseid vaateid samasoolisele vanemlusele riskantne väljendada, ükskõik, kui objektiivsetel alustel need ka ei seisaks. Kuid avalikkusel on õigus kaaluda kõiki tõsiasju seoses sellise tähtsa teemaga, mis laste heaolu niivõrd mõjutab.

Dr Walter Schumm on Perekonnauuringute professor Perekonnauuringute ja Sotsiaalteenuste koolis Kansase Riiklikus Ülikoolis. Ta on avaldanud üle 250 teadusliku artikli ja raamatupeatüki ning  on teose „Pereteooriate ja -meetodite käsiraamat: Kontekstuaalne lähenemine“ (Plenum, 1993; Springer, 2009) kaasautor. Ta on USA reservarmee erukolonel, endine brigaadi- ja pataljoniülem. Tema vaated ei pruugi ühtida Kansase Riikliku Ülikooli ega USA Kaitseministeeriumi vaadetega.

Lisainformatsiooni, sealhulgas ülalolevas artiklis viidatud kirjanduse nimekirja saamiseks, kontakteeruge Dr Schummiga aadressil schumm [ät] ksu.edu.

Elukultuuri Instituudilt kaks uut raamatut: “Abielu” ja “Valmistudes teismeeaks”

DIETRICH VON HILDEBRAND: “ABIELU: TRUU ARMASTUSE MÜSTEERIUM”

Suure saksa filosoofi ja teoloogi Dietrich von Hildebrandi (1889-1977) “Abielu: truu armastuse müsteerium” avab arusaama abielust, mille võimalikkuses tänapäeval sageli kaheldakse. See on abielu kui ühendus, mille osapooli tervikuks köitvad sidemed on palju tugevamad kui õigus ja emotsioonid; abielu, milles ühenduse osapooled pühendavad oma elu jäägitus ja isetus armastuses teineteisele

Dietrich von Hildebrand kirjutab: “Kõikidest maistest osadustest on abieluline armas¬tus kõige selgem mina-sina-suhte vorm. Selles on mõtted, tunded, tahe, lootus ja igatsus suunatud armastatud inimesele, selles saab teisest inimesest elu keskpunkt, mis puudutab loodud hüvesid. See, kelle südant täidab niisugune abieluline armastus, elab mitte üksnes koos teisega, vaid teise jaoks.”

Von Hildebrandi väikses formaadis, kuid sügav mõtisklus kinnitab, et abielu tähendab suurt pingutust, loobumisi, õndsust, vaimset kasvamist ning ühtsust. Abielu annab armastusele struktuuri, mille toel püsida ja kasvada. Abielu on tõelise pühaduse tee.

Uuring: vägivaldsed arvutimängud muudavad noori agressiivseks

Eesti Päevaleht vahendab, et ameeriklaste ja jaapanlaste esimesest pikaajalisest temaatilisest koostööuuringust nähtub, et vägivaldsete arvuti- ja videomängude mängimine suurendab oluliselt noort agressiivsust.

Tulemused on seda kindlamad, et esimest korda tehti selline uuring eri kultuurikeskkondades. 

Uuring korraldati kolmes rühmas. Esimeses oli 181 Jaapani noort vanuses 12–15 eluaastat, teises 1050 jaapanlast vanuses 13–18 eluaastat ja kolmandasse rühma kuulus 364 ameeriklast vanuses 9–12 aastat. Noorte vägivaldsust ja agressiivsust uuritikatse algushetkel ja kolme kuni kuue kuu möödudes. 

Kui vägivaldseid mänge mängivaid noori võrreldi eakaaslastega, kes neid ei harrastanud, selgus, et juba selle aja jooksul oli nende käitumine muutunud argessiivsemaks. Mida rohkem noor mängis, seda suuremaks oli muutunud ka agressiivsus. Teiste löömine, tõukamine või muu füüsiline ründamine oli suurenenud ja seda olenemata sellest, milline oli nende agressiivsuse tase uurigu algushetkel. See seos avastati kõikides rühmades. 

Teadlased peavad oluliseks, et tulemused olid nii Jaapanis kui ka Ameerikas ühesugused, kuigi riikide kultuur ja ühiskond on väga erinev. Nende arvates on vägivaldsete mängude mängimine inimese agressiivsemaks muutumisel suur riskitegur.

Euroopa Liidu homoajupesu lasteaedades

Leedus nõutakse ELi rahastatud haridusprogrammi peatamist, sest selle kohaselt peaksid lasteaiaõpetajad rääkima mudilastele näiteks muinasjutte homoseksuaalsetest printsidest.

Möödunud nädalal paljastas ajaleht Respublika, et üle 300 Leedu haridustöötaja on seoses Suurbritanniat, Saksamaad, Hispaaniat, Norrat ja Leedut hõlmava projektiga Gender Loops saanud väljaõppe, kuidas väikestele lastele soolisi erinevusi selgitada.

Respublika väitel soovitatakse kasvatajatel rääkida lastele, et isa ja emaga pere ei ole normaalne fenomen.

Ühtlasi soovitab programm hävitada raamatuid, mis mainivad, et pere saavad luua vaid ema ja isa. Selle asemel võiksid kasvatajad jutustada lastele muinasjutte kahest printsist, kes üksteisesse armuvad ja abielluvad.

Õppe läbinud kasvatajad on alustanud süsteemi rakendamist juba Vilniuses, Kaunases ja Marijampoles. Respublika teatel tehakse seda ilma vanemate nõusoleku ja haridusministeeriumi loata.

Ehkki lasteaiad on kavale reageerinud pahameelega, pole haridusminister Gintaras Steponavicius tõtanud Gender Loopsi rakendamist peatama. Reageerinud pole ka riigijuhid, kuigi mõne seimiliikme hinnangul on tegu ohuga riigi julgeolekule.

Loe edasi Postimees.ee-st.

UNICEF: Laste päevahoid on “kõrgete panustega õnnemäng tänaste laste ja homse maailmaga”

UNICEF-i (United Nations Children’s Fund) hiljuti avaldatud dokument heidab valgust tagajärgedele, mis võivad kaasneda perekondade rolli vähenemisega laste kasvatamisel ning külluslikes lääneühiskondades laste päevahoiu levimisega.

“Seda, mida me praegu kogu industrialiseerunud maailmas tunnistame,” sedastab UNICEF-i raport, “võib õigusega nimetada revolutsiooniks enamiku väikelaste üleskasvatatamises.”

Raport nendib, et “arenenud riikides veedab enamik lapsi oma esimesed eluaastad mingisuguses vormis hoolduse all väljaspool kodu.” Organisatsiooni kinnitusel on “80 protsenti kolme kuni kuue aastastest lastest mingisuguses varajase lapseea haridus- või hoiuasutuses väljaspool kodu” ning “ca iga neljanda kolmeaastase lapse eest hoolitsetakse samuti kodust väljaspool – mõnedes riikides on proportsiooniks koguni üks kahest.”

Raport teeb kokkuvõtte, et “niivõrd, kui see muutus on planeerimata ja jälgimata, võib seda kirjeldada kui kõrgete panustega õnnemängu tänaste laste ja homse maailmaga.”

Arvutimäng treenib mudilasi tapma

Jätkuks hiljuti EKI häälekandjas käsitlemist leidnud tapmist meelelahutuseks pööravatele arvutimängudele võib tänasest Õhtulehest lugeda uuest sarnasest “ettevõtlusvabaduse” väljendusest. Nimelt võib juba sadadelt netilehekülgedelt leida kultusliku tulistamismängu “Kindergarten Killer” ehk “Lasteaia tapja”. Õõvastav mäng laseb kärbikust tulistades mudilasi tappa.

“Tulista lapsi kiiresti, enne kui nad tulistavad sind,” on kirjas vägivaldsust propageeriva mängu juhendis. Süžee on äärmiselt lihte – võtad endale koristaja kuju ja haavlipüssi ning hakkad tuld andma sind püstolitega sihtivate väikelaste pihta. Arvutiekraanil purskub veri, purunevad pead ja lendavad kehaosad. Maha saab lasta ka lasteaia juhataja.

Loe edasi siit.

Uus koolitulistamine Soomes annab tunnistust kultuuri kõdunemisest

Alles eelmisel nädalal avaldas EKI häälekandja loo uskumatult vägivaldsest ja võikast, kuid meeletut müügiedu nautivast arvutimängust Grand Theft Auto IV, kus “võitmise” retsept on väga lihtne — tuleb külmavereliselt sooritada võimalikult palju ja võimalikult jõhkraid kuritegusid. Artiklis seisis:

“Grand Theft Auto” seeriad annavad mängijale võimaluse kehastuda kurjategijaks, võita punkte autosid varastades, oma rivaale mõrvates, politseinikke tappes, jalakäijaid alla ajades ja isegi pesapalli kurikaga prostituute tappes, et neile ei peaks saadu/võetu eest eest maksma. Lühidalt: see on mäng, mis kiidab takka kuritegevusele ja lubab mängijatel fantaseerida lõpututes barbaarsustes kaasa löömisest.

Täna kirjutavad kõik uudistekanalid aga samasuguste barbaarsuste toimetpanemisest meie põhjanaabrite juures — Soomes toimus järjekordne koolitulistamine. ERR vahendab:

Meelelahutustööstus kui kultuuri kujundaja: võika arvutimängu “Grand Theft Auto” jõuline debüüt

Maailmas tuli mõne kuu eest müügile ülirealistlik videomäng “Grand Theft Auto IV”, kus “võitmise” retsept on väga lihtne — tuleb sooritada jõhkraid kuritegusid. Selle mängu edukas müügiletulek on märkimisväärne mitmel põhjusel, aga kõige enam just seetõttu, et see räägib midagi meie ühiskonna kohta, mis on sügavalt haaratud ennasthävitavatest orgiatest, ega taipa samal ajal absoluutselt, millega tegelikult tegu on.

“Grand Theft Auto” seeriad annavad mängijale võimaluse kehastuda kurjategijaks, võita punkte autosid varastades, oma rivaale mõrvates, politseinikke tappes, jalakäijaid alla ajades ja isegi pesapalli kurikaga prostituute tappes, et neile ei peaks saadu/võetu eest eest maksma. Lühidalt: see on mäng, mis kiidab takka kuritegevusele ja lubab mängijatel fantaseerida lõpututes barbaarsustes kaasa löömisest.

Iseloomupõhine seksuaalkasvatus

Kuna me vajame head iseloomu oma seksuaalelu suunamiseks, peab seksuaalkasvatus olema iseloomu kasvatus.

Oma kuulsas “Vahukommi testis” pakkus Stanfordi Ülikooli psühholoog Walter Mischel nelja aastastele lastele kokkulepet: kui nad suudavad kena värske vahukommi söömist edasi lükata seni, kuni ta naaseb 15-minutiliselt asjaajamiselt, annab ta neile kaks vahukommi. Kui nad aga kommi enne tema naasmist ära söövad, siis jääbki söödud komm ainsaks, mis nad saavad.

Mida teie nelja aastasena kirjeldatud olukorras teeksite? Erinevad nelja-aastased käitusid erinevalt. Mõned neelasid vahukommi sekundite jooksul. Kuid teised suutsid oodata kõik 15 minutit ja teenisid välja teise vahukommi. Mischeli vahukommitestis jälgiti katses osalenuid ka keskkooli lõpuklassis ning võrreldi “krahmajaid” “ootajatega”.

Need, kes suutsid nelja aastaselt rahuldust edasi lükata, olid ka teismelistena rohkem võimelised eesmärkide poole püüdlemisel rahuldust edasi lükkama; rohkem võimelised plaane tegema ja neid täide viima; tõenäolisemad raskustega kohtudes vastu pidama; enesekindlamad ja usaldusväärsemad; võimelisemad stressiga toime tulema; võimelisemad ülesandele keskenduma; akadeemiliselt kompetentsemad – saades kõrgkooli astumise eksamil oluliselt kõrgema tulemuse kui lapsed, kes ei lükanud nelja aastaselt vahukommi testis rahulduse saamist edasi.

Vägivaldseid arvutimänge mängivatel lastel võib esineda muutusi käitumises

Videomängutööstus on multimiljardidollariline ülemaailmne äri, mis on paljude oma toodete sihtgrupiks valinud teismelised mängijad. Uuringutulemused on varem mõista andnud, et lastel, kes mängivad vägivaldseid arvutimänge, võib esineda tõsiseid muutuseid käitumises.

 

Nüüd väidavad teadlased Indianapolises Indianas, et kokkupuude vägivaldsete videomängudega mõjutab vereringlust ajuosades, mis kontrollivad emotsioone – kusjuures see mõju vältab isegi mängimise lõpetamise järgselt.

Uuring: arvutimängud võivad kahjustada aju

Taiwani psühhiaatri Chou Yuan-hua läbi viidud uurimus näitas, et liigne arvutimängude, eelkõige vägivaldsemat laadi mängude mängimine võib kahjustada õppimise ja emotsionaalse kontrolliga seotud ajufunktsioone.

Uurimuses osales kolmkümmend 25-aastast inimest, kellel enne ja pärast pooletunnist arvutimängude mängimist uuriti aju verevarustust. Uurimus näitas, et mängimine vähendas verevoolu ajus, eriti tugevat mõju omasid vägivaldsed mängud, vahendab Tartu Ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator.

Kas pooletunnine mängimine on siis tõesti juba liiga palju? Kas uurimuse autorid tahavad tõesti väita, et juba pooletunnine lõõgastus võib kaasa tuua ajukahjustuse?

Vastavalt Chou artiklile nii ongi. Eelkõige on Chou sõnul oht kahjustada otsimikusagarat, mis on seotud mõtlemise, rääkimise, otsustamise ning tunnete kontrollimisega, samuti ka käitumisega seotud ajukurde.

Mis juhtub, kui verevool nendesse aju osadesse väheneb? Chou viitab kliinilistele uuringutele, mille kohaselt depressiooni ja skisofreenia all kannatavatel inimestel on täheldatult märgatavalt väiksemat verevoolu antud ajupiirkondades.

Allikas: Tarbija24

Tähelepanu lapsevanemad: vägivaldsete filmide vaatamine vähendab kontrolli käitumise üle

Vägivaldsete filmide vaatamisega muutuvad agressiivset käitumist kontrollivad aju piirkonnad vähem aktiivsemaks, selgus Columbia ülikooli teadlaste läbiviidud uuringust.

Katsetest selgus, et pärast mitmete tuntud filmidest pärit vägivallastseenide vaatamist muutus ebasobivaid ja põhjuseta rünnakuid tagasihoidev ajupiirkond vähem aktiivsemaks, vahendas physorg.com.

Nende muutuste tõttu võib juhtuda, et inimesed ei suuda oma agressiivset käitumist kontrollida. Seda kinnitasid ka isiksustestide tulemused – uuringus osalenutel, kes käitusid keskmisest agressiivsemalt, oli antud ajupiirkonna tegevus vähem aktiivne.

Lisaks leidsid Columbia teadlased, et vägivallastseenide korduva vaatamise tagajärjel muutus aktiivsemaks tegevuste planeerimisega seotud ajupiirkond.

Kui uuringus osalenud vaatasid mitte vägivaldseid, kuid sama kaasakiskuvaid õudust või liikumist kujutavaid stseene, siis ajus sarnaseid muutusi ei toimunud.

Allikad: Tarbija 24 ja physorg.com.

Uuring: beebid eelistavad häid inimesi

Yale´i ülikooli teadlaste värskest uuringust selgus, et juba kuuekuused beebid oskavad anda sotsiaalseid hinnanguid: nad valivad mänguks nuku, kes on nähtud etenduses olnud positiivses rollis.

Uuringu põhiautor Kiley Hamlin ja tema Yale’i ülikooli kolleegid korraldasid katse, et selgitada välja, kas 6 ja 10 kuu vanused beebid on juba võimelised teiste käitumist hindama.

Taasavastatud voorused

Peale aastakümneid kestnud varjutust leitakse kaasaegses psühholoogias taas, et õnn tuleneb vooruslikult elamisest.

Kaks tänapäeva psühholoogia tuntuimat kuju keskenduvad oma töös vooruste kujundamisele. Nende töö kinnitab aristotellikku nägemust iseloomust ― nägemust voorustest kui headest harjumustest, mis viivad inimisiku täiustumiseni. Voorustepõhine mudel oli peaaegu 2500 aastat Lääne kultuuriruumis kasvatuse alusmüüriks … kuni laste kasvatamisel mõnekümne aasta eest rada kaotati.

Hoidke oma kondoomid minu lastest eemal!

Portlandis asuva King Middle School’i juhatus otsustas, et kooli tervishoiuteenistus hakkab vanemate teadmata jagama õpilastele rasestumisvastaseid hormoonpille. Juba mõnda aega on tervishoiuteenistus jaganud 11 kuni 14 aastastele kondoome. Kõik, mida nõutakse, on see, et õpilased läbiksid tervisliku läbivaatuse ja mõningase nõustamise.

Lastearst: isapuhkus rikub laste õigusi

Teenekas arst Adik Levin paneb Maalehe veergudel võrdõiguslastele ja võimuliidule pahaks lapsest mitte hoolivat suhtumist vanemapuhkuse teemasse. Ta kutsub üles vaatama sellele küsimusele mitte üksi läbi täiskasvanute, vaid ka läbi laste silmade.

”Mõni aeg tagasi võis “Hommikutelevisioonis” kuulda-näha sotsiaalministrit ja üht projektijuhti, kes esitlesid uuringut, kus kajastati isade kaasamist vanemapalga saajate hulka. Toodi välja, et isad ei ole eriti huvitatud vanemapalga saamisest ehk lapsega kodus olemisest. Selline isade käitumine pidi olema meie endise perioodi igand,” kirjutab Levin.

Telekavaatamine hävitab laste keskendumisvõime

Kui laps vaatab telerit rohkem kui kaks tundi päevas, ootavad teda noorukieas keskendumisvõime probleemid.

Uus-Meremaa Otago ülikooli uuringu kohaselt on lapsena palju telekat vahtinud noorukitel 40% rohkem probleeme keskendumis- ja tähelepanuvõimega, kirjutas ajakiri New Scientist. Keskendumisprobleemid ilmnesid lapsena telekat vaadanuil sõltumata nende soost, sotsiaalmajanduslikust taustast ja intelligentsusest. Lapseeas saadud kahjustused säilivad isegi neil inimestel, kes on täiskasvanuna telekavaatamisest loobunud.

Rohke telekavaatamise halb mõju on seletatav enamikule saadetele ja filmidele omase stseenide kiire vaheldumisega. See avaldab lapse arenevale ajule liiga stimuleerivat mõju, mistõttu reaalne elu hakkab lapsele tunduma igava ja liiga aeglasena, keskendumist nõudvad aeglaselt kulgevad ülesanded (nt koolitööde tegemine) aga lausa talumatult tuimana.

Allikas: Postimehe lisa “Arter”, 8.09.2007